Vahepeal on ikka nii palju toimunud, et kõigest pole mahti rääkidagi. Räägin siis lühidalt sellest, mis kõige eredamalt meeles. Saime siin tuttavaks paari vene üliõpilasega, kes õpivad õpetajateks. Praegu teevad nad koolides praktikat ja kutsusid meid kooli Eestist rääkima. Lubasimegi minna, mis see ikka ära ei ole – klassitäis inimesi, teeme presentatsiooni jms. Neljapäeval, kui kohale jõudsime, tundus sündmus millegi palju suuremaga, kui alguses arvasime. Suur auditoorium, kohal 9, 10 ja 11 klassi õpilased. Kuna mu toanaaber Richard mängib väga hästi kitarri, siis olime algselt kokku leppinud, et mina ja Richard laulame kaks laulu ja tüdrukud teevad powerpoint presentatsiooni. Huvitav on see, kuidas täiesti suvalistel inimestel on Eestiga niivõrd lähedane kokkupuude. Näiteks esimesel päeval kui Voroneži jõudsin näitas mulle rongijaama vastu tulnud teaduskonna juhataja ühte eestikeelset märki ja küsis, mida see tähendab (märgil oli kiri „tark ei torma“). Ju siis oli keegi eelmistel aastatel siin õppinutest talle selle kinkinud. Samal päeval ütles sama mees, et pean minema röntgeni pilti tegema. Kuigi sain ka vene keelest aru ütles võttis ta sahtlist mingi vana eesti keele õpiku, kus oli lausele „Sul on vaja teha röntgenipilt“ kollaseks värvitud. Eelmisel nädalal küsis vene heliloojate õppejõud minult koridoris „Kas sul on sisetaldasid“. Tegin siis suured silmad, mille peale ta ütles, et see ongi ainukene eesti keelne lause mida ta teab. Tagasi presentatsiooni juurde tulles – tahtsime õpilasi ka natuke laulma panna ja kuna refräänis olid numbrid üks-kaks-kolm, siis mõtlesin, et küsiks pulli pärast seal auditooriumis, kas keegi teab, kuidas on eesti keeles number üks. Ja üks tüdruk taga paremas nurgas tõstiski käe ja ütles „üks“. Samamoodi teadis ta ka numbreid kaks ja kolm. Pärast rääkis, et elas 3 aastat Eestis aga vanemad kolisid siis Voroneži tagasi. Huvitav oli see, et pärast ettekandeid (lisaks eestlastele olid kohal ka poolakad, sakslane ja hispaanlane) tahtsid kõik noored tüdrukud minu ja Richardiga pilti teha. Selline superstaari tunne oli kohe. Seejärel laulis ka 9 klassi tüdrukute bänd meile ka ühe laulu. Kingi saime ka – matrioškad.
Pärast läksime siis pubisse huvitavat päeva ka meeleolukalt lõpetama. Seal aga kutsuti meid järgmiseks päevaks ühte teise kooli Eestit tutvustama. Nii et jutud ilusatest Eesti poistest on siin Voronežis liikvele aetud. Siis käisime ka järgmisel päeval sama nalja tegemas, seekord küll Richardiga kahekesi. Samas tunne oli hoopis teine. Mingil imelikult põhjusel oli kokku pandud 6 ja 11 klass. Sellise vanusevahega inimesi on päris raske samaaegselt lõbustada. Saime ka selle rahutu grupiga enam-vähem hästi hakkama. Pärast kutsusid kuuendikud meid oma klassi „Масленица't“ tähistama. Laste vanaemad olid teinud suure hunniku erinevaid pannkooke ja siis sõime neid mee ja moosiga. Pakuti ka piima, mahla ja limonaadi. Huvitav oli see, et kõik väikesed lapsed tahtsid meilt oma päevikusse autogrammi saada. Pole see staari elu ikka ka kerge. Ka sel korral esineti tänutäheks ka meile. Üks poiss tegi breiktantsu ja siis tüdrukud tegid mingi tantsukava. Mõlemal korral oli väga huvitav. Koolid nägid välja sellised nagu Lasnamäel, korterite vahel on tüüpprojektiga ehitatud kahekordne lihtne koolimaja.
