Siin Venemaal oli just pikk nädalavahetus ja kuna ilmad on juba ilusaks läinud, tegin väikese väljasõidu. Sihtpunkt Voronežist umbes 150km kaugusel asub külake Divnogore (vene keeles Дивногорье). Ühe sõbra tuttaval on seal suvila ja ta ei olnud midagi selle vastu kui keegi seal paar päeva ööbib. Nagu öeldud, oli vahemaa küll kõigest 150km aga rong, õigemini elektriška, sõitis sinna pea 3,5 tundi. Tegelikult alles esimest korda nägin Venemaad Voronežist ja Moskvast väljaspool, sest kui veebruaris rongiga siia tulin oli väljas pime. Ümbruskond oli küll suhteliselt mittemidagiütlev aga esimest korda oli ikkagi huvitav vaadata. Kõigepealt tegi rong linnas sees pea 45 minutise ringi, siis kui linnast välja jõudis olid veidike aega suht logud suvilad, seejärel veidi põlde (see rajoon on ju kuulus oma paksu musta mulla kihi poolest) ja siis veel veidi suvilaid. Divnogoresse jõudes, nagu nimestki järeldada võib, hakkas vaatepilt veidi mägisemaks muutuma.
Kuigi ma pole kunagi elus Kihnu ega Ruhnu saarel käinud, oli rongilt maha astudes millegipärast just selline väikesaare tunne. Tegelikult põhiliselt sellepärast, et külas oli mitu külgkorviga motikat, mis päris värvikad välja nägid. Esimene päev ilma mõttes midagi mõnust ei olnud. Temperatuuri küll ei tea, aga panid selga kõik riided, mis ma kaasa olin võtnud ja ikka oli veidi jahe. Lisaks tibutas ka õrnalt vihma. See muutis omakorda teed jube poriseks, sest kõik teed peale ühe olid asfalteerimata.
Järgmise päeva hommikul oli ilm juba ilusam, kuigi ikka veel pilves. Eelmisel päeval olime saabunud kolmekesi, sel päeval ühines meiega veel 5 voronežlast. Alustuseks kõndisime veidi mägede jalamil ringi. Mäed ise väga kõrged ei olnud, seevastu aga väga ilusad. Välja nägid nad nagu kaljud, lähemalt uurides oli näha, et tegu on kriidikiviga. Siin piirkonnas (ei tea kas ka üle Venemaa) on tegu igatahes päris populaarse turisti sihtpunkiga. Külake asub looduskaitsealal, suurem osa elamutest on vanad puust majad ja umbes 5 km kaugusel asub ajalooline klooster. Tähtis on ka see, et seal kõrval voolab jõgi Don. Sel päeval, kui me seal olime, oli külas hooaja avamine. Naistekoor laulis, rahvatantsijad tantsisid. Meeldiv oli ka see, et lõpus pakuti kõigile mingisugust munarooga pekitükkidega, pannkooke ja teed. Tegime siis seal väikese tantsu, sõime kõhud täis ja hakkasime kloostri poole minema. Selle aja peale tuli päike ka ilusti välja ja sooja oli mõnusalt üle 20 kraadi.
Kloostri nimi on Divnogore Uspenski Klooster. Huvitav on see, et algselt oli klooster raiutud kalju sisse ja seda juba kusagil 1640. aastate paiku. Meie õnneks tulid meie kohale jõudmise ajal just mingid inimesed sealt vanast kaljukloostrist välja. Saime nende juhiga jutule ja ta tegi ka meile väikese 15 minutise tuuri vana kloostri käikudes. Valgustust seal ei olnud, nii hoidsime kõik käes küünlaid. Kogu juttu ma ei kuulnud ja kõigest aru ei saanud aga räägin siis seda, millest sain. Selles koopakloostris ei magatud (temperatuur on seal aastaringselt alla 10 kraadi), see oli ainult jumalateenistusteks ja muidu riitusteks. Nõukogude ajal lõhuti suurem osa kloostrist ära, mitmed mungad lasti maha. Sissepääse kuidagi kinni panema ei hakatud, sellepärast on sees kõik seinad täis tekste «Vova oli siin» ja «Sergei armastab Tatjanat». Pärast Nõuka aega üritati päästa veel, mis päästa annab. Kusjuures ka mingid eesti eksperdid olevat abiks olnud.
Vaatasime veidi ringi ka uue kloostri territooriumil. Tegu on meeste kloostriga, paljud neist pidavat oleme endised vangid, narkomaanid, alkohoolikud. Seetõttu vahetuvad kloostri elanikud
päris tihti, sest paljudel on probleeme kloostri korrast kinnipidamisel.
Läksime tagasi Divnogoresse, käisime väikesest poest läbi (suuremat tüüpi haagissuvila) ja siis oli meil veel paar kilomeetrit ööbimiskohta kõndida. Õhtu oli ilus ja tuulevaikne, tegime lõket, grillisime vorste, jõime vene õlut. Väga mõnus olemine, sest kuna just on soojaks läinud, pole sääsed veel välja tulnud.
Hommikul tuli ka selle suvila omanik 3 sõbraga sinna grillima. Sõbrad olid värvikad, aga väga toredad ja lahked tegelased. Üks oskas öelda eesti keeles «Tere» ja teadis, et suur saar on Saaremaa ja väikesem on Hiiumaa. Ütles, et ta sõbra vanemad elavad Tallinnas ja ta on ammu plaaninud Eestit külastada. Sel päeval oli sooja 26 kraadi ja pilvitu, sain oma esimese väikese päikesepõletuse. Kell 3 hakkasime ära sättima, et rongijaama minna. Aga ega nad meil siis niisama ära minna ei lubanud. Enne lahkumist oli vaja võtta väike pits tutvumise puhul ja kui see võetud, siis teine pits tuleviku heaks.
