Koolivaheaeg

Jah, siin Saksamaal on nüüd kuni aprillini ülikoolid kinni. Päris hea ajastus igatahes - saab rahulikult olümpiamänge vaadata. Spordiuudistega ma küll väga kursis ei ole, sest Saksa Internet on nagu ta on (või siis ei ole üldse). Küll olen aga kuulnud, et Eestil on juba üks medal taskus (kusjuures Head Vabariigi Aastapäeva!). Kõige rohkem olen kursis jäähokiga, seda tänu minu sõpradele tšehhist ja slovakkiast. Tuleb tunnistada, et jäähoki on ka ainuke ala, mida olen olümpial vaadanud ja mille tulemuste vastu on huvi tekkinud. Enne siia tulekut olin vist terve elu jooksul võibolla kokku 30 - 40 minutit jäähokit vaadanud. Nüüd olen selle suutnud paari nädalaga mitmekordistada ja põnevamad mängud on alles ees.

Aga see ei ole põhjus, miks täna kirjutan. Mul on teie ees vaja vanad võlad tasuda, sest juhtunud on viimase kuu aja jooksul päris palju põnevat. Näiteks pidasin kaks korda sünnipäeva, Charrisel oli nimepäev (mis on kreekas sama tähtis kui sünnipäev), Kölnis toimus karneval, käisime Euroopa selle aasta kultuuripealinnas Essenis, ungarlased korraldasid Ungari õhtusöögi, samaga vastasid portugaallased ja ka kreeklased, mitmed ühe semestri vahetusõpilased on juba koju läinud, nii et neid on vaja olnud ära saata, oleme käinud muuseumis ja üleeile külastasime Hollandi linna Venlot.

Nüüd üritan tähtsamad asjad järjekorras lühidalt kokku võtta.

Esiteks muidugi sünnipäev. Varem mainisin, et sel aastal sai seda lausa kaks korda peetud: 10. veebruaril vaikselt Teny, Marika, Charrise, Vana Tallinna ja Kalevi šokolaadiga ja 11. veebruaril suuremalt.

Kõigepealt siis 10. veebruarist. Eelnevalt oli ema hoiatanud, et omal ajal kutsuti Vana Tallinnat hellitavalt "vikatiks" ja eriti vikat on see koos šampusega. Tenyt, Charrist ja Marikat see aga ei heidutanud ja nad tahtsid sellele vaatamata "Eesti kultuuri" maitsta. Tõsi küll, šampust meil ei olnud ja hulle tagajärgi samuti mitte. Lõbus aga küll.

Tükeldame Charrisega Kalevi šokolaadi

Kõik tahtsid Vana Tallinnaga poseerida

Järgmisel õhtul ei olnud enam sünnipäev väga valitud seltskonnale vaid suuremale osale siinsetest sõpradest, tuttavatest. Seega kujunes õhtu eelnevaga võrreldes kitsamaks ja lärmakamaks. Tipphetkedel mahutas mu väike aga tubli napilt 20 ruutmeetrine tuba üle 40 inimese. Kesköö paiku liikusime edasi ühika keldrisse, mis aegajalt ka pubi/klubi fuktsiooni täidab.

Teise õhtu tipptunni aja toa nurk

Pärast seda sai päevakese puhata (õigemini koristada).

Reede ja esmaspäev olid siin vabad päevad, sest sakslased tähistasid Rosemontagi ehk Roosi Esmaspäeva. Mida see püha endas täpselt kujutab jäi mulle selgusetuks (ajalooliselt ma mõtlen). Nii palju sain aru, et tegu on mingisuguse kirikliku pühaga, vist põhiliselt katoliiklaste pühaga ja seda tähistatakse kõikjal saksakeelsetes maades, põhiliselt aga Westfalenis ja Rheinlandis. Sakslastele tähendab see aga põhiliselt Kölni, Düsselfdorfi ja Aacheni karnevali.

Laupäeval seadsime meiegi oma sammud Kölni poole. Tõttöelda oli minu jaoks tegu kultuurišokkiga. Teadsin, et muidu suhteliselt reserveeritud sakslased võivad ollagi vägagi lärmakad, paljudel juhtudel isegi ebameeldivad ja neile meeldib ennast igal võimalikul juhul sädelevalt riidesse panna ja seda kõikidele näidata. Algas see juba Münsteris, kui sõitsime bussiga rongijaama ja umbes pooltel inimestest bussis oli seljas kostüüm. Rongis oli vist ainuke kostüümita inimene kontrolör (või oli äkki seegi kellegi humoorikas kostüüm?) ja tarve rongisõidu (2h 4min) üritati kogu aja laulujoru üleval hoida. Nii sai mullegi selgeks Kölni jalgpalliklubi hümni refrään. Erilist viisi sellel polegi, piisab lihtsalt karjumisest: Das ist prima! VIVA COLONIA! VIVA COLONIA! Wir lieben das leben, die Liebe und die lust, wir glauben an den Lieben gott und ham uch immer durscht!

ja siis lõpuks Kölni jõudes avanes selline vaatepilt:

Uudistest kuulsin, et tavaliselt on karnevali ajal Kölni tänaval üle miljoni kostüümis inimese. Algselt mõeldes ei oleks Saksamaal midagi sellist näha oodanud. Samas kui nad midagi teevad, siis ikka täiega. Tuleb meelde näiteks lülitused Eurovisioonilt Saksamaale. Alati on kusagil terve suur väljak paksult inimesi täis. ja miks? et näha Eurovisiooni?

Kuna rongiliiklus öösel väga kiita ei ole, läksime pärastlõunaks Kölni ja tulime tagasi järgmisel hommikul esimese rongiga. Veidi väsitav aga samas vägagi seda väärt.

Ja keda huvitab, siis ka meil olid kostüümid. Mina küll loomingulise tegevuse ehk idee väljamõtlemise juures ei osalenud aga inspiratsiooniks pidavat olema gei Peruu põlisrahvuse esindaja - ehk need lõuna-ameerika inimesed kes elavad kusagil mägedes ja kannavad seljas midagi suure vaiba laadset ja peas imelikku mütsi.