Porto

Tagasi Saksamaal ja hakkan jälle aegamööda rääkima, mis siis viimasel ajal toimunud on.

Esiteks ei saa muidugi mainimata jätta Portot!

Sel aastal saabus kevad kuidagi varem kui tavaliselt, ühel päeval oli Portos koguni 24 kraadi sooja, suurem osa puid õitsesid, muru oli roheline. Väsitavast talvest polnud seal haisugi.

Enne minekut ütlesin, et suuri ootusi ja eelteadmisi Porto ega Portugali kohta ei ole. Nüüd tuleb välja, et ka nendest vähestest teadmistest üks oli vale. Nimelt Portugalis ei meeldi kellelegi Cristiano Ronaldo. Kohalik ebajumal on endiselt Luis Figo.

Kuigi me linnast väljas ei käinud, jättis Porto suhteliselt modernse mulje. Eriti infrastruktuur. Samas sellele on ka lihtne selgitus, 2004. aastal toimunud Euroopa Jalgpalli meistrivõistlused, enne mida kõik staadionid ja sinna viivad teed ja ühistransport kas korda tehti või nullist üles ehitati. Sarnaselt Ateenaga, kus enne 2004. aasta Olümpiamänge polnud metrood, nii ka Portos. Nii et suurvõistlused võivad ikkagi ka hästi mõjuda.

Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma olen üldse kunagi varem Portveini proovinud, seega oli ka see, et vein on tavalisest kaks korda kangem, väike üllatus.

Välisilmelt on Potro sarnane teistele Vahemere linnadele. Majad on küll harjumatult räämas (eriti Saksamaaga võrreldes) aga see loob kuidagi hubase ja vaba õhkkonna. Harjumatu oli aga see, kuidas inimesed kõikjal oma pesu kuivatasid. Saan aru, et õhk on soe ja tuul kuivatab hästi, samas ei kujuta ette, kuidas Tallinnas raekoja platsil või Viru tänaval tuleks kellelegi pähe idee oma kahe akna vahele nöör panna ja hakata seal suuri aluspükse kuivatama. Aga Portugalis ei näi see kedagi häirivat. Kõikjal kuhu sa vaatad näed kuivavat pesu.

Enne äralendu mainisin põgusalt ka seda, et olen kuulnud midagi Portugalile omasest arhitektuurist. Olgugi et suurem osa majasid olid suhteliselt sarnased, võis leida ka tõelisi pärle. Näiteks väga tüüpiline kohalik traditsioon on maja välisseinad kaunistada sini-valgete plaatidega, umbes sellistega, mida meie wc seinale paneksime. Kuigi see ei kõla eriti ilusasti on tulemus tihti väga ilus

Loomulikult ei saa mainimata jätta lõunamaale omast abivalmidust ja külalislahkust. Meil vedas, sest suurema osa ajast Portos olid meie reisisaatjateks kaks kohalikku (no mitte küll täitsa kohalikku, sest tegelikult olid nad päris Lissabonist) tüdrukut, kellega kohtusime Münsteris, sest ka nemad olid siin vahetusõpilased. Nad oskasid rääkida, et inimesed Põhja-Portugalis (ehk siis Portos) on palju sõbralikumad, siiramad, lõbusamad, kui inimesed Lõuna-Portugalis. Eriti veel turistidega, sest suurem osa Portugali külastavatest turistidest pidavat minema lõunasse ja seal ollakse nendest rohkem väsinud kui põhjas. Kas see ka täitsa nii on ei oska ma kommenteerida, aga külalislahkust saime küll kuhjaga tunda. Näiteks kui kelleltki tänaval küsida, kas ta inglise keelt mõistab oli vastus alati naeratav yes-yes. Kui seepeale küsida, kus asub linna peaväljak või botaanika aed vms oli vastuseks 5 minuti pikkune portugali keelne monoloog ei tea millest.

Või näiteks söögikohad. Üritasime süüa sellistes tavalistes urgastes, kus kohalikud töölised lõunat sööma lähevad, sest just sealt saab eheda kohaliku söögi maitset tunda. Kaks korda leidsimegi just sellise õige koha, kus me olime vist esimesed turistid üldse. Kuna me olime kokku 9 inimest, sai alati nalja sellega, kuidas meid nähes hakati kohalikke kokku pressima. Näiteks üks kohalik sõi kahe taldriku pealt - ühel oli liha, teisel kartulid. Siia aga tuli "restorani" töötaja, lükkas sõnagi lausumata kartulid liha kõrvale ja tagatipuks viis mehe taldriku ära nurga taha väikesele lauale. Või üks ühe jalaga mees, kes oma lõunasööki nautid - sõi mees parasjagu suppi, pani lusika suhu ja kui hakkas järgmist ampsu võtma nägi, et tema laud on sõnagi lausumata minema veetud. Kuna sellistes kohtades ei olnud inglise keelega suurt peale hakata sai nalja ka söögi tellimisel, kusjuures paberil olevat menüüd ei eksisteerinud. Nii siis toodigi kõrval laudadelt taldrik taldriku järel meie laua juurde, et näidata, mille vahel me valida võime. Siis tuli korraga kokk, supitaldrik käes ja küsis: kas te suppi tahate proovida? Kui vastasime, ei aitäh (kohalikus keeles Obrigado), pani ta supi kõrval lauas istuvale mehele, kes selle tegelikult tellis. Küsimuse peale, kas restorani vein on hea, tõusis kõrval olev mees püsti ja valas oma pudelist meile klaasikese, mida siis kõik proovida saime. Ja siis tagatipuks taheti meiega ka veel pilte teha. Sealt lahkudes oli peaaegu sama hea tunne justkui oleks vanaema juures käinud.

Seega nende 5 päeva jooksul õnnestus meil kogeda nii tavalise turisti, kohaliku tudengi kui ka lapselapse elu. Parim viis uuel maal midagi erilist kogeda on ikkagi koos kohalikega..

Rohkem pilte aadressil

http://picasaweb.google.com/silverkyngas/Porto#