Spass

Tuli lihtsalt meelde veel üks vahva väike üritus, millest osa sain.
Eelmisel nädalavahetusel oli Münsteris rändlõbustuspark. Midagi Eesti tivolituuri laadset.
Läksime ka oma väikese seltskonnaga sellest lõbust osa võtma. kaugelt vaadates oli see suur tuledemeri küll päris uhke. mida lähemale jõudsin, seda tugevamaks läks aga hoopis erinevate söökide lõhn. tuli välja, et iga atraktsiooni kohta oli umbes 10 söögikohta, 5 poekest ja 3 niisama putkat. aga tegelikult oli kõik hea, eriti söök.
mõtlesime, et eriti vahva oleks veel ka lapsepõlve meelde tuletada ja suhkruvatti osta. see polnud nii hea, kui lapsepõlvest mäletan


õhtu lõppes ligi 20 minutilise ilutulestikuga. selle kohta on ka pilt, aga panen hoopis pildi, mis on tehtud vaaterattalt

jälle rongijaama

25. oktoobri hommikul oli jälle varajane ärkamine (kell 8) aga vastupidiselt eelnevale raskele hommikule oli üles tõusmine palju kergem. olin üle pika aja kasutanud Dan Moore'i eduka inimese valemit "mine täna magama ja ärka homme üles".
hommikul kell 9.10 pidin ühika lähedal bussipeatuses kokku saama Charrise (kreeka), Marika (slovakkia), Tereza (tšehhi) ja Ishmaniga (Türgi), et sõita rongijaama ja sealt edasi võtta suund Detmoldi poole, kus oli viimast päeva väljapanek saksa identiteedi tekkest. alguse olevat see saanud aastal 9, kui sakslased hävitasid Teutoburgi metsades Rooma leegioni. põhimõtteliselt sellest muuseum rääkiski.

väike ülevaade wikipeedia andmebaasist:

9.– 9.–11. septemberil Teutoburgi metsas lõid heruskide pealik Arminius (Herman) ja markomannide vägi Maroboduuse (Marbodi) juhtimisel kolme Rooma leegioni. Rooma väejuht Publius Quinctilius Varus olevat sooritanud enesetapu. Reinist sai Rooma riigi ja germaanlaste vaheline piir.

Logistika olime usaldanud Charrise hoolde (järjekordne saatuslik viga. alati ta võtab kõik logistikaga seotud ülesanded hea meelega enda korraldada, öeldes "vertraue mir" ja siis pärast tunnist ekslemist avastame, et kellelgi pole aimugi kuhu minna. igatahes seekord olid transpordiplaan ilusti kelleajaliselt olemas, arvestamata oli vaid see, et bussid sõidavad pühapäeval pühapäevase graafikuga, mitte tööpäevase. see on asi millega peab saksamaal igal pool arvestama, sest nädalavahetusel on kõik kohad justkui välja surnud.

aga polnud probleemi. jõudsime rongile ja sõit võis alata.
kokku oli meid seekord 10, kusjuures igaüks erinevast riigist.
Kaardilt on näha, et sõit ei olnud just kõige otsem, nimelt pidime 2 korda rongi vahetama, aga kohale me jõudsime. ilm oli ilus, terve päeva ei saanud tilkagi vihma.
Kõigepealt mõtlesime, et läheme kuhugi sööma. Kuna Detmold pole just kõige suurem metropol, oli esiteks raske leida kohta, mis oleks pühapäeval avatud. lõpuks leidsime päris kena koha. siis aga saime teada, et pühapäeval sooja toitu tellida ei saa. polnud hullu.

edasi läksime muuseumisse, mis oli päris põnev ja õnneks sai igast objektist palja silmaga selle ajaloo välja lugeda, sest sildid olid ainult saksa keeles.
kuna me juba sellises kuulsas kohas nagu Detmold olime, läksime vaatama ka sellele kuulsale sõjale (mida eelnevalt mainisin) pühandatud monumenti. tegelikult on momument küll pühendatud väejuhile Arminius (Hermann). kuju oli vahepeal päris tabu, sest väidetavalt sai Hitler sellest innustust oma aaria rassi ideedele. viimastel aastatel on kujust aga jälle piirkonna tähtis sümbel ja turismimagnet saanud.


väike ajaloolugu siis ka. kuju hakati ehitama 1841 ja saadi valmis alles 1875 (vähemalt Tallinna vabadussõja sammas tehti ühe raksuga valmis). ajaloo poolest kõik mida selle kuju kohta tean. kusjuures kuju pidavat olema 53,46m kõrge ja asub 386m mäe tipus.

Edasi läksime kesklinna, kus istusime maha väga hubasesse šokolaadikohvikusse, mis oli täiesti lahti ja tellida sai kõike, mis menüüs kirjas oli.

Teel raudteejaama möödusime Detmoldi lossist, mille ees tegime ajaloolise eksperimendi: Mitu tudengit mahub valvuriputkasse. tulemuses võite ise veenduda

Läksime Kölni

24. oktoobri hommikul ärkasin üle pika aja tavatult vara. Kell oli just 8 saanud. Meelde tulid Southwesterni presidendi Dan Moore sõnad, kus ta teeb nalja üliõpilaste üle, kes kogu oma õppe ajal ei ole hommikut näinud ning kellele päikesetõus on märk sellest, et aeg on magama minna, mitte vastupidi.
Igatahes plaan oli selline, et läheme Charrise (kreeka), Alberto (itaalia), Berkay (türgi) ja veel mõne inimesega kaema Nordrhein - Westfaleni suurimat linna Kölni, mis on peaaegu et miljonilinn (996 000). Kusjuures vahemärkusena mainin, et Nordrhein - Westfaleni pealinn on Düsseldorf.
Plaan oli hea, teostus jättis soovida, sest kui me kell 9.30 rongijaama ees kokku saime ja niisama lõbusalt 9.50 teisi inimesi ootasime, mõtlesime et oleks hea idee rongi aegu vaadata. siis selgus, et rong läks ära 9.34. siis oli kaks võimalust: kas ootama 1.5h uut rongi või läheme kuhugi mujale. Õnneks ei tulnud palju pead murda, sest minuga rongijaama sõitnud bussis oli veel erasmuslasi: Tereza (tšehhi) ja Bertil (Šveits), kes plaanisid Enschedesse (Hollandisse) minna.
Enschede kohta ma suurt midagi ei teadnud. ainukesed andmed olid: a)sõit sinna on semestripiletiga tasuta b)kunagi võitis fc levadia Tallinnas Enschede Twente meeskonda 1:0 c)umbes 5 aastat tagasi oli seal suur ilutulestiku tehase plahavtus, mille tagajärjel pool linna maha põles.
Nende teadmistega siis läksimege rongi peale.
Enschedesse jõudes oli hakanud vihma sadama. No muidugi, see linn on ju Inglismaale veel 60 - 70 km lähemal.
Igatahes sellisel bravuurikal sammul kõndisime rongijaamast kesklinnas (tegelikult oli see linn nii väike, et rongijaam oligi kesklinnas)


Ja siis me avastasime, et tegu on vägagi igava linnaga, mille ainsad vaatamisväärsused on turuplats ja paar skulptuuri.
siinkohal saagu need ka näidatud: esiteks kõiksugused lahedad skulptuurid. ükski ristmik ega suurem hoone ei olnud oma kujust ilma jäetud. teiseks siis turuplats, mis esmapilgul mustlaslaagri mulje jättis.




Kui päev juba õhtusse ja taevas jälle vihmale kiskus, seadsime sammud tagasi rongijaama poole.
Siis aga sattusime peale linna suurimale turismiatraktsioonile - torudele, kus sai kõõluda. seal sai järgmised 30 minutit sisustatud


Tegelikult ei ole sakslaste hulgas Enschede suurimateks tõmbenumbriteks muidugi mitte torud, turuplats või kirikud. nendeks on loomulikult coffee shopid ja lihtsalt shopid. kusjuures hollandi ja saksamaa "piiril" käiakse rongis kõik inimesed ja kohvrid koertega üle, et veenduda, ega keegi ei ole liberaalsest hollandist konservatiivsesse saksamaale midagi ebaseaduslikku kaasa krahmanud. meie vagunis koer igatahes haukuma ei hakanud.

Mis siis ka seni toimunud on?

Kõik algas 1. oktoobri hommikul Kelvingis, kui hommikul kell pool 6 (kui õigesti mäletan) taksosse istusin.
Sõitsin Estonian Airiga Kopenhaagenisse. Vahepeal avastasin, et olin arvuti adapteri koju unustanud. See viga sai siis juba Kopenhaageni lennujaama poes lahendatud. Huvitav oli lennukis eesti keelt kuulda.
Edasi ootas lend SASiga Düsseldorfi, kust edasi sai rongiga läbi Duisburgi lõpuks Münsterisse jõutud. Tegelikult ei olnudki ju midagi hullu, sest keskpäevaks olin juba ühikatoas.

Siis oli parajalt aega, et kohver lahti pakkida ja imestada, miks ma küll suure kiiruga sellised asjad olin kohvrisse pannud.
Õhtul kell 8 (kusjuures seni ei ole ma veel saksa täpsust tähendanud) oli esimene vahetusõpilaste miiting. Kõnepulti läks keegi naine (hiljem selgus et tegu on ülikooli vahetusõpilaste programmi koordinaatoriga, kes inglise keelt ei oska. Seega kogu 1,5h kõne oli saksa keeles. Õnneks olid powerpointi slaidid inglise keeles, kus sain teada, et olen ainuke eestlane 45 türklase, 35 itaallase, 35 hispaanlase, hunniku poolakate jne seltskonnas.

järgmisel päeval, ehk siis 2. oktoobril, oli saksa keele test, mis pani paika grupid 2 nädalaseks saksa keele intensiivkursuseks. tulemus oli selline, et mina olin grupis nr 3 (mis koosnes peale minu veel 10 hispaanlasest, 1 poolakast, 2 prantslasest, 1 venelasest, 1 inglasest, 1 brasiilasest, 3 itaallasest). edasi oli mitmeid üritusi seinast seina,
alates linnaekskurssist


kuni pubituurini.

Kes on Münster? Mis on Münster?

Saksamaa, ametlikult Saksamaa Liitvabariik, koosneb 16 Liidumaast.

Münster asub riigi lääneosas Nordrhein - Westfaleni liidumaal. Nii nagu iga asjaga leidub ka selle liidumaa kohta fakte, mis kuuluvad kategooria "kõigekõigem" alla.

Nii siis ongi Nordrhein - Westfalen kõige läänepoolsem, kõige suurema rahvaarvuga ja kõige suurema majandusjõuga liidumaa. Liidumaa pealinn on Düsseldorf, kuhu ka mina lennukiga maandusin.

Münster (nimi tuleb ladina keelsest sõnast monasterium "klooster") sai linnaõigused 1170. aastal (Tallinn 1248, Tartu kohta pole aimugi). 

Linn on kuulus kahe asja tõttu:

1) 1648. aastal sõlmiti linnas Vestfaali rahu, millega  lõppetas Kolmekümneaastane sõda. See teeb kuulsaks ka kohaliku ülikooli, mille täispikk nimi on  Westfälische Wilhelms - Universität Münster.

2) jalgrattad. Münsterit kutsutakse Saksamaa jalgratta pealinnaks. Kuigi linnas elab kõigest 270 000 inimest, on siin hinnanguliselt ligi 500 000 jalgratast. See arv on kõrge põhiliselt seetõttu, et suur osa valgekraedest tuleb hommikul rongiga linna tööle ning on oma jalgratta ööseks jalgrattaparklasse jätnud. Ostsin ka mina endale esimesel võimalusel jalgratta, sest see on linna parim liikumisvahend. Lisaks on ühikast kesklinna jala ligi 45 min, rattaga aga alla 20 minuti.

            

Willkommen!

Mõtlesin, et võiks ka paari aasta möödudes mäletada, mis siin Saksamaal siis tehtud sai.

Kõigepealt siis kes? mis? kus?

Silver Küngas

Erasmuse vahetusõpilane

Saksamaal, Münsteris.