jälle rongijaama

25. oktoobri hommikul oli jälle varajane ärkamine (kell 8) aga vastupidiselt eelnevale raskele hommikule oli üles tõusmine palju kergem. olin üle pika aja kasutanud Dan Moore'i eduka inimese valemit "mine täna magama ja ärka homme üles".
hommikul kell 9.10 pidin ühika lähedal bussipeatuses kokku saama Charrise (kreeka), Marika (slovakkia), Tereza (tšehhi) ja Ishmaniga (Türgi), et sõita rongijaama ja sealt edasi võtta suund Detmoldi poole, kus oli viimast päeva väljapanek saksa identiteedi tekkest. alguse olevat see saanud aastal 9, kui sakslased hävitasid Teutoburgi metsades Rooma leegioni. põhimõtteliselt sellest muuseum rääkiski.

väike ülevaade wikipeedia andmebaasist:

9.– 9.–11. septemberil Teutoburgi metsas lõid heruskide pealik Arminius (Herman) ja markomannide vägi Maroboduuse (Marbodi) juhtimisel kolme Rooma leegioni. Rooma väejuht Publius Quinctilius Varus olevat sooritanud enesetapu. Reinist sai Rooma riigi ja germaanlaste vaheline piir.

Logistika olime usaldanud Charrise hoolde (järjekordne saatuslik viga. alati ta võtab kõik logistikaga seotud ülesanded hea meelega enda korraldada, öeldes "vertraue mir" ja siis pärast tunnist ekslemist avastame, et kellelgi pole aimugi kuhu minna. igatahes seekord olid transpordiplaan ilusti kelleajaliselt olemas, arvestamata oli vaid see, et bussid sõidavad pühapäeval pühapäevase graafikuga, mitte tööpäevase. see on asi millega peab saksamaal igal pool arvestama, sest nädalavahetusel on kõik kohad justkui välja surnud.

aga polnud probleemi. jõudsime rongile ja sõit võis alata.
kokku oli meid seekord 10, kusjuures igaüks erinevast riigist.
Kaardilt on näha, et sõit ei olnud just kõige otsem, nimelt pidime 2 korda rongi vahetama, aga kohale me jõudsime. ilm oli ilus, terve päeva ei saanud tilkagi vihma.
Kõigepealt mõtlesime, et läheme kuhugi sööma. Kuna Detmold pole just kõige suurem metropol, oli esiteks raske leida kohta, mis oleks pühapäeval avatud. lõpuks leidsime päris kena koha. siis aga saime teada, et pühapäeval sooja toitu tellida ei saa. polnud hullu.

edasi läksime muuseumisse, mis oli päris põnev ja õnneks sai igast objektist palja silmaga selle ajaloo välja lugeda, sest sildid olid ainult saksa keeles.
kuna me juba sellises kuulsas kohas nagu Detmold olime, läksime vaatama ka sellele kuulsale sõjale (mida eelnevalt mainisin) pühandatud monumenti. tegelikult on momument küll pühendatud väejuhile Arminius (Hermann). kuju oli vahepeal päris tabu, sest väidetavalt sai Hitler sellest innustust oma aaria rassi ideedele. viimastel aastatel on kujust aga jälle piirkonna tähtis sümbel ja turismimagnet saanud.


väike ajaloolugu siis ka. kuju hakati ehitama 1841 ja saadi valmis alles 1875 (vähemalt Tallinna vabadussõja sammas tehti ühe raksuga valmis). ajaloo poolest kõik mida selle kuju kohta tean. kusjuures kuju pidavat olema 53,46m kõrge ja asub 386m mäe tipus.

Edasi läksime kesklinna, kus istusime maha väga hubasesse šokolaadikohvikusse, mis oli täiesti lahti ja tellida sai kõike, mis menüüs kirjas oli.

Teel raudteejaama möödusime Detmoldi lossist, mille ees tegime ajaloolise eksperimendi: Mitu tudengit mahub valvuriputkasse. tulemuses võite ise veenduda