Schweinachtsmann

Sel nädalavahetusel Münsterist välja ei läinudki. Kui esmaspäevast reedeni oli ilus (ent külm) päikesepaisteline ilm, siis reedest praeguseni (pühapäeva õhtuni) on olnud pidev vihmasadu. Kellelgi vist ei olnud erilist motivatsiooni kuhugi minna, sest väljasõit ei ole kordagi jutuks tulnud. Eile (laupäeval) käisin korra raamatukogus, vaatasin veidi linnas ringi ja käisin poes, sest kõik poed on pühapäeval kinni. Seega seekordne pühapäev on olnud söögi mõttes päris külluslik, sest tavaliselt jõuama laupäeval Münsterisse alles pärast seda, kui poed on kinni ja siis tuleb esmaspäeva hommikuni kuivikute ja porganditega hakkama saada. Seekord sõin aga pühapäeval liha. Üleüldse on mõnus vaikne nädalavahetus olnud.

Tahtsin aga veidi rääkida kolmapäevasest. Toimus meditsiiniosakonna pidu ja kuna suur osa erasmuslasi õpivad kas juurat või meditsiini, andsime peole ka rahvusvahelist hõngu.

Pidu toimus ühikast umbes 5 - 6 km kaugusel meditsiiniosakonnas ja kuna õhtul hilja bussid enam ei sõida, siis pole ime, et levinuim transpordivahend on jalgratas. Selles suhtes on Tartus kergem, sest tavaliselt distantsid nii pikaks ei veni. Lõpuks saan siis panna ka ühe pildi oma kriuksuvast jalgrattast.

Peo teemaks oli seagripp. Traditsioonilist paberkujul piletit ei olnud, kõik kes olid end eelnevalt peole registreerinud (iga maditsiiniõpilane sai kaasa võtta ühe sõbra) sai suumaski tekstiga N1H1. Üleüldse tehakse siin selle gripi üle palju nalja. Näiteks saksa keeles on jõuluvana "Weihnachtsmann". Otsetõlkes kõlaks see "jõuluõhtumees". Umbes nädal tagasi ilmusid tänavatele muusikali "Schweinachtsmann" (ehk Seaõhtumees) kuulutused. Tegelikult mingit muusikali vist ikkagi ei ole. Niisama huumor.

Aga peo juurde tagasi tulles. Selleks, et peole sisse saada tuli kõigepealt läbida meditsiiniosakonna pikad koridorid. Et seal igavaks ei läheks, olid korraldajad üles pannud ka paar kontrollpunkti.

Siinkohal siis pilt kontrollpunktist, kus tuli süstlast arvatavasti mingit likööri juua. Samas hügeen oli tagatud, sest süsta võis igaüks pärast endale jätta. Samuti oli koridori veetud mitu kõlarit, kust pidevalt aevastamist ja köhimist kuulda võis.

Nii et tegu oli ühe päris meeleoluka üritusega. Lõpetuseks pilt minust, Terezast ja Harukast suumaskidega, degusteerimas saksa kvaliteetpilsnerit.