Voronež - Harkiv

Lubasin rääkida bussisõidust.

Suurem osa reisijaid sai esimese üllatuse osaliseks, kui tuli välja, et bussi alla pandava pagasi eest on vaja eraldi maksta. Mind see, väga ei huvitanud, sest mul oli ainult 1 seljakott, seega pagasi hinda uurima ei hakanud. Samas see pagasi eest raha küsimine oli vist ikkagi suht normaalne ja ametlik. Nalja hakkas saama pärast seda, kui bussist oli läbi käinud mingi tädike, kes kõik pead üle luges, et müüdud piletite ja reisijate arv klapiks. Kohe kui tädi oli ära läinud (kusjuures kõik bussi istekohad olid välja müüdud) võttis bussijuht veel umbes 10 reisijat peale. Nende jaoks olid bussi pagasiossa pandud väikesed plastiktoolid, mis selleks puhuks välja toodi. Kui minu pilet oli 500 rubla, siis neilt kasseeris bussijuht 400. Paljud nendest läksid kusagil poolel teel maha aga mõni sõitis vapralt terve reisi seljatoata väikesel plastiktoolil. Buss tegi reisi jooksul 3 peatust. Esimene oli wc peatus (wc maksis 10 rubla, seal polnud ei vett ega paberit), teine oli lihtsalt jalgade sirutamine 10. minutiks, sest selleks ajaks oli kell saanud 2 ja wc oli kinni ja kolmas oli piiril (seal läks meil pea 2h). Piiril sai ka nalja. Enne tsooni sisenemist ajas bussijuht vahekäigus istujad välja, et numbrid jälle klapiksid. Siis pärast piiri ületamist tulid nad jälle sisse. Üldse arvasin ma, et Venemaa ja Ukraina on justkui suuremad sõbrad, aga piiril olles see küll välja ei paistnud. Vastupidi, nt venelased peavad Ukrainasse sõidul täitma immigratsioonikaardi aga EL kodanikud ei pea. Teest ka natuke - kohati päris kena asfalt, siis jälle killustik, vahepeal lihtsalt liivaaugud, siis jälle asfalt jne.

Harkivisse jõudis buss kell 3.30. Bussijaam oli 6ni suletud, metroo oli 6ni suletud, rongijaam oli 6ni suletud. Olgugi et bussis magada ei saanud ei olnud see bussisõit siiski nii ebamugav, kui kartsin.

Tagasisõit marsruudil Harkiv-Voronež oli aga huvitavam. Kõigepealt toimus bussijaamas sama jant. Tädike kontrollis pead ja müüdud pileti nr üle ja kõik klappis. Seekord oli aga bussis umbes 15 tühja kohta. Hea, et olin pileti samas ette ära ostnud, sest muidu oleks vist enampakkumiseks läinud. Mitu reisijat käis bussijaamas juhilt küsimas, kas kohti on. Bussijuht vastas et pole. Sõitsime siis bussijaamast välja. Olime liialdamata kõigest 10 m väravast välja sõitnud, kui buss jäi seisma täitis need 15 kohta mustalt. Seekord keegi aga vahekäigus ei istunud.

Piiril läks seekord üle 3h aega. Kusjuures mitte mingit järjekorda ei olnud, nagu ka eelmine kord. Lihtsalt see 3h kontrolliti meie bussi inimeste dokumente ja pagasit. Selleks pidi ükshaaval kogu oma pagasi lindile panema ja see valgustati läbi. Nagu lennujaamas. Kui siis piirilt üle saime hakkas varsti nalja saama. Imelikes kohtades olid väga kaootilised teeremondid, kusjuures ühtegi ümbersõiduviita kusagil ei olnud. Ühes kohad oli tee keskelt üles kaevatud nii et bussijuht sõitis suht suvaliselt põllu peal. Vahepeal eksisime isegi ära ja pidime mitu km tagurdama. Kuna istusin teises reas oli mul kõigest hea ülevaade. Bussijuht oli aga rahu ise ja pidas esimeses reas istuvate mutikestega aru, kuhu ta sõitma peaks. Kõlasid umbmäärased järeldused "vaatame, kuhu sealt saab", "proovime" ja "eks näis". Nii et ajaliselt võttis tagasisõit pea 3h rohkem aega, kui sõit Harkivisse. Distants on kahe linna vahel aga ainult 350km. Ikka müstiline maa.

Ukraina on aga ka müstiline. Kiievist Harkivisse sõitsin öörongiga. Seal saab ise tasuta keevat vett võtta. Vähemalt ma arvan, et ma tohtisin seda ise tasuta võtta. Huvitav oli aga see, kuidas seda vett soojendati. Kas elektriga? ei! Seal oli väike ahi, kuhu tädike siis aegajalt väikeseid puid alla viskas. Leek oli aga selline poollahtine. Ma ei tea kas mingi uks või rest oli sealt küljest ära tulnud või ongi nii normaalne. Ma ei tea, kas Tallinn-Moskva rongis keedetakse ka nii vett? Need on ju ka päris aegunud rongid.

Lõpetuseks räägin veidi petmisest ka. Seda, kuidas bussijuht teel Ukrainasse endale tuhandeid rublasid teenis (ma küll ei tea mitme inimesega ta neid lõpuks jagama peab) juba rääkisin. Samas kõik muu on ka justkui Eesti 15 aastat tagasi. Sõidad bussiga, piletit ei saa. Marsaga, piletit ei saa. Nädalavahetusel sõitsime elektritškaga Divnogoresse telkima. Teel sinna oli kõik nagu sõidaks Tartusse. Tagasi tulles aga tuli juurde tädi, kes müüs pileteid. Küsisin palju maksab. Vastas 56 rubla. Siis tuli lähemale ja sosistas "aga saab ka 30 rublaga". Proovisin siis seda 30 rubla varianti. Muidu reis nagu reis ikka ainult et piletit ei saanud. Tuli meelde, et kunagi Loolt linna sõites oli ka tihtilugu nii, et bussijuht sosistas "kas piletit on vaja". Kui "ei olnud vaja" sai odavamalt. Siis tekkisid kunagi bussijuhi juurde suured sildid, et bussijuht on kohustatud andma pileti. Enam ei ole Eestis igatahes sellist asja kohanud, et bussijuht sosistama hakkaks.