Kell 7 hommikul
Pekingis maandudes tervitas Hiina mind vihmase ilmaga. Udu oli nii tihe, et
maandudes ei näinud lennuki tiibagi.
Piirikontroll oli
kiire ja korralik, pärast mida sain hakata "Silver"i sildiga tegelast
otsima, kes pidi mu Wuqingi viima. Tuli välja, et rõõmsalt hüütud
"Hello-Hello" oligi kogu tema inglise keele sõnavara. Seega sain kohe
hakata oma (väga algelist) Hiina keelt harjutama.
Kuna sõiduks kulus
umbes 1,5h, siis selle ajaga saime mõned asjad omavahel siiski ka selgeks
tehtud. Näiteks sain teada, et ta töötab Tianjinis autojuhina ja ärkas minu
saabumise päeval kell 4 hommikul. Lohutuseks ütlesin, et mina ärkasin eelmise päeva
hommikul kell 6.
Pekingi lennujaama lähedal
olid küll väikesed ummikud, aga ei midagi nii hullu, kui karta võis. Oli ju tööpäeva
hommik ja sel ajal on ummikud igas linnas igati normaalsed. Kui jõudsime
Tianjini maanteele, siis oli liiklus juba hõredam. Muide kõik suuremad teed
olid tasulised. Kokku maksis 100km läbimine 20¥ ehk umbes 2,5 Eurot. Lisaks on
maanteed tihedalt kiiruskaameratega kaetud. Kiiruse ületamine kuni 20km/h
pidavat maksma 200¥ (umbes 25 Eurot); 25 - 40km/h ületamine 1000¥ (üle 130
Euro). Seega päris karm värk.
Kokkuvõttes sõidavad
hiinlased küll kohutavalt (pole probleem suvalisel ajal korraga kolm rida
vahetada, vajadusel veidi vastassuunas sõita jms) aga see-eest trahvide hirmus
väga aeglaselt.
Wuqingis võeti mind
rõõmuga vastu. Enne sööma minekut näidati lisaks elukohale ära ka tähtsamad
kohad nagu rongijaam ja lähim supermarket.
Kuna üks öö oli
vahele jäänud, siis läksin magama juba kell 8 õhtul. Kahjuks oli ajavahest
tingitud segadus väsimusest üle ja ärkasin üles kell 2 öösel. Siis ma sõin ja
passisin kuni hommikul kella 5 (Eesti aja järgi kell 12 õhtul), kui jälle uni
tuli. Seekord magasin kuni kella 15 pärastlõunal ehk Eesti aja järgi kella 10
hommikul.
Alles nüüd, pea nädal
aega hiljem, hakkan ajavahest üle saama.
No comments:
Post a Comment