Prantsusmaa

Järjekordselt sai siis Münsteri head asukohta ära kasutada ja seekord teha väljasõit Prantsusmaale. Nimelt oli 24. - 30. mai siin mingisugune järjekordne katoliiklik püha (seekord lausa nädal aega järjest!!) ja seega otsustasin 22. mai kuni 1. juuni seda nn konnademaad külastada. Siinkohal väike ajaline ülevaade reisist:

22. mai - hommikul kell 9 hommikul Münsteri Rongijaama juures kohtumine mehega nimega Dirksten, kes oli ülesaksamaalisse hääletamisfoorumisse www.mitfahrgelegenheit.de pannud teate, et sõidab sel päeval ja ajal Münsterist Pariisi ja autos on 3 vaba kohta ning üks ots temaga sinna maksaks umbes 20 €. Lõpuks Pariisi jõudes teatas ta aga, et reis oli nii vahva, et ta ei tahagi raha saada. Seega tasuta sõit Pariisi.. - pole paha.

Kell 4 olin juba enda ööbismiskohas (prantslane Pierre andis mulle oma korteri võtmed ja kuna ta ise oli Münsteris sain seal üksi laiutada). Pärast kerget einet seadsin sammud Eiffeli torni suunas, mis oli kõigest 15 min jalutuskäigu kaugusel. Õhtu korterisse tagasi jõudes oli paras aeg vaadata Jalgpalli Meistrite liiga finaali Inter Milan vs Bayern Münich.

23. mai kell 14.05 läksin Prantsuse kiirrongi TGVga Prantsuse lääneosas olevasse linna nimega Nantes. Linnade vahe on natuke alle 400km ja pärast kahte vahepeatust olin juba kell 16.00 Nantesis. Nii et rongi keskmine kiirus tuleb päris muljetavaldav.

kuni 29. maini olin siis külalislahke Kristi juures, kes näitas selle linna põhilisi vaatamisväärsusi: Botaanikaaed, vanalinn, jõepromenaad, kuulsa LU küpsisetahase kunagine tehasehoone, loomeinimeste linnaosa mehaanilise elevandi ja kraanaga, veebuss, kohalike erasmuslaste elu, Atlandi Ookeani rannikul olevat kuurortlinna Pornic'i jne

29, 30, 31 mai ja 1. juuni jällegi Pariisis ööbimisega Pierre'i juures, kes seekord ka ise kohal oli. Kusjuures 29. mai oli ka natuka eriline õhtu, sest üle pika aja nägin Daniel'it. Daniel on rootslane, kes oli LAVis üks mu parimaid sõpru, kuid keda polnud pärast seda (ehk pärast 2006. aasta suve) enam näinud. Kuna ta oli aasta aega Pariisis tööl (nüüdseks on juba tagasi Rootsis, nägime 2 nädalat enne ta tagasisõitu) oli see meeldib võimalus jällekohtuda. Sai vanu aegu ja vanu nalju meenutatud ja uutest seiklustest räägitud. Loodan, et jällenägemist ei tule jälle 4 aastat oodata..

Olgugi et Pariisi kohta on 3 ja pool päeva kahetusväärselt lühike aeg, õnnestus põhilisemad turistide vaatamisväärsused ära vaadata:

nt Notre-Dame (kusjuures pühapäevase missa ajal)

Ladinakvartal

Linnu- ja lilleturg

Pantheon

Vicor Hugo majamuuseum

Linna tähtsaim kalmistu Pere-Lachaise (kuhu on nt maetud ka Eduard Viiralt)

Montmartre

Moulin Rouge

Arc de Triomphe ehk Triumfikaar

Champs-Elysees - Linna põhitänav

La Defense - ehk Ärirajoon

Louvre ühes Mona Lisaga

Pompidou keskus modernse kunsti muuseumiga

endine kunstnike rajoon Montparnasse

rääkimata muidugi Eiffeli tornist, mida sai nähtud nii hommiku, päeval, õhtul kui öösel.

Nähtuid sai ka lugematul hulgel huvitavaid tänavaid, mille nimed mulle kunagi meelde ei jäänud, igapäevaselt sai süüa ehtsat prantsuse Baguette'i juustuga, juua odavat prantsuse punast veini, kuulata tänavamuusikuid, eemale peletada tänavakupmehi, näha moslemite demonstratsiooni Iisraeli vastu, kogeda, kuidas Pariisi turismivaldkonnas inglise keelt ei tunnistata, ületada teed ükskõik mis ajal (kui samal ajal juhtus olema roheline tuli oli tegu kokkusattumusega, seda nii autode, motikate kui inimeste poolelt).

Ja siis lõpuks sõita Thalyse kiirrongiga 1. juuni hommikul kell 6.25 Kölni, sealt edasi regionaalrongiga Münsterisse, Münsteri rongijaamast bussiga ühikasse ja kell 14.00 olin juba rattaga loengusse jõudnud.

Külm

Mäletate, kui ma juba Aprilli alguses rääkisin, kui mõnus ja soe Saksamaal on? Vahepeal sai juba pidevalt t-särgi väel õues päikest nautida. Sooja oli pea kogu aeg üle 20. Samas ajal olid Eestis ikka veel miinuskraadid ja vahel sadas ka veidi lund. Nüüd on olukord vastupidine. Ma pole vist 2 nädalat päikest näinud, jalgrattaga sõites kannavad paljud inimesed jälle mütse ja kindaid. Praegu, keskpäeval on siin sooja 5 kraadi, Tallinnas näitab kraadiklaas samal ajal 24, Lõuna-Eestist rääkimata. Aga kuna Saksamaa on ikkagi 1000km Eestist lõunapool, lõppeb siin tulpide õitsemise aeg ja ka sirelid on juba täies õies.

Kultuuritusešokk

Mõned kuud tagasi oleksin olnud väga üllatunud, kui näeksin, et kirjutan siin jäähokist. Polnud ma ju kuni veebruarini isegi ühtegi mängu telekast vaadanud, rääkimata siis staadionil. Aga põnev olümpiamängude hokiturniir tekitas piisava huvi, et vähemalt edaspidi tulemustest huvituda. Ja kui nüüd kuulsime, et jäähoki MM peetakse Saksamaal (Köln, Gelsenkirchen, Mannheim), siis läksime ühe alagrupi esimest mängu vaatama. Nüüd tagantjärle tark olles ei läheks enam võib-olla Venemaa mängu vaatama. Eriti veel 9. mail.

Kölni jõudes oli kõik kena. Rongis küll möirgasid mõned vene fännid aga see käib asja juurde. Linn võttis meid vastu kevadisemalt kui Münster. Samas asub ta ka ju 2h rongisõitu lõunas. Enne mängu oli piisavalt aega, et ka natuke linnas ringi vaadata (kuigi ma olen seal vist juba 8 korda käinud). Seekord nägin näiteks mingisuguseid kunstnike, kes tänavakividele joonistasid. Päris kultuurne:

Kõik edasine kippus aga kultuurist kaugele jääma. Või peaks seda nimetama sovjeti kultuuriks? Jään vastuse võlgu. Enne seda kogemust oli igatahes sinisilme lootus, et ehk venelased peavad ennast niimoodi üleval vaid endistel okupeeritud aladel, kuid mida lähemale staadionile jõudsin, seda rohkem see arvamus kustus.

Siinkandis elab tegelikult suhteliselt palju venelasi. Ei saa küll väita, et linnas, bussis või rongis vene keele kuulmine midagi täitsa igapäevast oleks, kuid paar korda nädalas kindlasti. Seega polnud eriti üllatav, et Slovakkia - Venemaa mängu pealvaatajatest olid umbes 90% venelased. Imeks pandav oli aga see, et umbes 5% nendest olid II maailmasõja aegses vormis ja umbes 10% fännidest oli kas punalipp või CCCP särk.

Kuna mäng toimus 9. mail, tuletati tihti ka seda meelde. Palju oli näha Georgi linte ja ka plakateid sõnumiga "Üks kord me 9. mail juba võitsime" ja "Võidu päev" või "Punavägi"

Igatahes nii mõnigi kord tekkis tunne, et oleks justkui 1980. algus ja CCCP mängib kurjade lääne kapitalistidega

Samas mäng ise oli kahtlemate väga huvitav ja paeluv. "Punaväe" fännide kohta tuleb öelda ka kiidusõnu, sest vastupidiselt jalgpallifännidele ei olnud kummagi poole poolehoidjad vägivaldsed. Ei olnud mingit probleemi, kui ühel tribüünil on nt 1000 vene fänni keskel 100 slovakki. Ka politseid ja turvateenistusi ma staadionil olles tähele ei pannud, tõsi väravatest väljaspool olid neid hulgi.

Aga huvitav kogemus igaljuhul. Lisan siia ka mõne video, mis tõestab tunnet, justkui ma oleks kusagil Jekaterinburgis hokit vaatamas käinud.

Ja rahvas ergutas omasid (loe: russia, russia)

Paar minutit tagasi löödi värav ja rahvas on rahul. Mõni isegi liiga rahul.

Lõpetuseks tegime ka mõne laine. Kui ma õigesti mäletan, siis kunagi ammu algas laine tegelmise traditsioon hokimängust.

Igatahes oli huvitav nädalavahetus. Ametlikel andmetel oli sellele mängule staadionil kaasa elemas 18 522 pealtvaatajat. Kusjuures MM turniiri avamängus Saksamaa ja USA vahel püstitati ka uus hoki mängu publikurekord. Gelsenkircheni jalgpallistaadion ehitati ajutiselt ümber hokihalliks ja inimesi mahutati sinna pea 78 000! Aga alustuseks oli see 18 000 mulle midagi meeldejäävat.

Kevad/Suvi

Järsku on kõik muutunud nii ilusaks, roheliseks, päikeseliseks. Võiks peaegu öelda, et justkui suvi oleks alanud. Kuigi ilmateadet vaadates tean, et praegune soojalaine, kus päevane temperatuur on mõnusalt üle 20 kraadi, ei kesta. Järgmise nädala alguses on jälle tulemas vihm ja maksimaalselt 9 kraadi. Aga seda enam on vaja praegust hetke nautida!

Näete vaadet mu aknast 17. detsembril ja täna, 29. aprillil.

Aprill

Järjekordne kuu saab kohe läbi. Imelik on rääkida sõpradega Eestis, kellel on kohe-kohe eksamid ja siis on ülikool selleks aastaks jälle läbi. Kusjuures suur osa kavatseb veel sel aastal baka lõpetada. Mul aga on ülikooli teise semestri esimene loeng homme. Nüüd sain aru, miks Eestis on sügis- ja kevadsemester, Saksamaal aga talve- ja suvesemester. Nii et lõputu vaheaeg on kohe läbi saamas. Olgugi et vahepeal väsitas see pidev puhkus ära ja mõnel hetkel oli tunne, et saksa keele grammatika hakkab juba meelest ära minema oli kokkuvõtvalt vaheaeg ikkagi üks parimaid. Käisin ju jõulude ajal Eestis, tegin teoks ühe ammuse soovi Jonasele Hollandisse külla minna (ei olnud teda juba aastaid näinud), leidsime üliodavad piletid Portugali ja saime märtsikuus päikest võtta, käisin Tereza Prahas külas. Veel rohkem heameelt tegid aga kõik mulle külla saabunud inimesed. Tekib selline mõnus tunne, et maailm on justkui väga väike. Näiteks Katharina - sakslane, kellega saime tuttavaks LAVis. Siis aastal 2006 ei olnud palju alust arvata, et 2010 kohtume Saksamaal, minu "kodus" ja räägime saksa keelt. Või näiteks kõige hiljutisem külaline Kristi.

Nüüd aga tuleb ilusale ilmale vaatamata kuidagi jälle koolilaine saada.

Lisan ka paar kevadist pilti. Kõige uuem neist on eelmisest nädalast. Vaadake kui roheline meil siin juba on..

Ilmast ka

Kui suurt midagi rääkida ei ole võib alati ilmast rääkida. Õnneks viimasel ajal väga palju sadanud ei olegi, seevastu temperatuur kõigub küll päris kõvasti. Näiteks eelmise nädala alguses näitas termomeeter vahepeal koguni 22 plusskraadi, ka öösel oli 15. Olles edasise ilma suhtes skeptiline võtsime sellest soojalainest viimast - põhimõtteliselt kogu aeg kui päike paistis olime väljas. Põhiliselt järve ääres (Münsteris on jõest tehtud tähisjärv, mille nimeks on Aa), kus saab mõnusalt päikest võtta, pikniku pidada, purjekaid vaadata, raamatut lugeda. Saksa keele õpetaja andis ka ühe soovituse: kui ilmad lähevad soojemaks, minge Aa järve äärde, istuge maha ja lihtsalt vaadake jooksjaid. Tuju pidavad kohe heaks minema. Ja nii oligi - igaühel on oma imelik stiil. Mõnel ei liigu käed üldse, mõni on end jooksmise ajaks täiesti sirgu ajanud, kolmandal käib pea ühelt küljelt teisele jne.

Aga nüüd on siin jälle jahedam, vahel kõigest 5 - 6 kraadi päise päeva ajal.. Vaatasin, et kui mul siin oli pluss 5, siis Tallinnas oli 11. Aga kevad on kätte nõudnud. Kõikjal õitsevad nartsissid ja puud, põõsad on juba veidi rohelised.

Porto

Tagasi Saksamaal ja hakkan jälle aegamööda rääkima, mis siis viimasel ajal toimunud on.

Esiteks ei saa muidugi mainimata jätta Portot!

Sel aastal saabus kevad kuidagi varem kui tavaliselt, ühel päeval oli Portos koguni 24 kraadi sooja, suurem osa puid õitsesid, muru oli roheline. Väsitavast talvest polnud seal haisugi.

Enne minekut ütlesin, et suuri ootusi ja eelteadmisi Porto ega Portugali kohta ei ole. Nüüd tuleb välja, et ka nendest vähestest teadmistest üks oli vale. Nimelt Portugalis ei meeldi kellelegi Cristiano Ronaldo. Kohalik ebajumal on endiselt Luis Figo.

Kuigi me linnast väljas ei käinud, jättis Porto suhteliselt modernse mulje. Eriti infrastruktuur. Samas sellele on ka lihtne selgitus, 2004. aastal toimunud Euroopa Jalgpalli meistrivõistlused, enne mida kõik staadionid ja sinna viivad teed ja ühistransport kas korda tehti või nullist üles ehitati. Sarnaselt Ateenaga, kus enne 2004. aasta Olümpiamänge polnud metrood, nii ka Portos. Nii et suurvõistlused võivad ikkagi ka hästi mõjuda.

Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma olen üldse kunagi varem Portveini proovinud, seega oli ka see, et vein on tavalisest kaks korda kangem, väike üllatus.

Välisilmelt on Potro sarnane teistele Vahemere linnadele. Majad on küll harjumatult räämas (eriti Saksamaaga võrreldes) aga see loob kuidagi hubase ja vaba õhkkonna. Harjumatu oli aga see, kuidas inimesed kõikjal oma pesu kuivatasid. Saan aru, et õhk on soe ja tuul kuivatab hästi, samas ei kujuta ette, kuidas Tallinnas raekoja platsil või Viru tänaval tuleks kellelegi pähe idee oma kahe akna vahele nöör panna ja hakata seal suuri aluspükse kuivatama. Aga Portugalis ei näi see kedagi häirivat. Kõikjal kuhu sa vaatad näed kuivavat pesu.

Enne äralendu mainisin põgusalt ka seda, et olen kuulnud midagi Portugalile omasest arhitektuurist. Olgugi et suurem osa majasid olid suhteliselt sarnased, võis leida ka tõelisi pärle. Näiteks väga tüüpiline kohalik traditsioon on maja välisseinad kaunistada sini-valgete plaatidega, umbes sellistega, mida meie wc seinale paneksime. Kuigi see ei kõla eriti ilusasti on tulemus tihti väga ilus

Loomulikult ei saa mainimata jätta lõunamaale omast abivalmidust ja külalislahkust. Meil vedas, sest suurema osa ajast Portos olid meie reisisaatjateks kaks kohalikku (no mitte küll täitsa kohalikku, sest tegelikult olid nad päris Lissabonist) tüdrukut, kellega kohtusime Münsteris, sest ka nemad olid siin vahetusõpilased. Nad oskasid rääkida, et inimesed Põhja-Portugalis (ehk siis Portos) on palju sõbralikumad, siiramad, lõbusamad, kui inimesed Lõuna-Portugalis. Eriti veel turistidega, sest suurem osa Portugali külastavatest turistidest pidavat minema lõunasse ja seal ollakse nendest rohkem väsinud kui põhjas. Kas see ka täitsa nii on ei oska ma kommenteerida, aga külalislahkust saime küll kuhjaga tunda. Näiteks kui kelleltki tänaval küsida, kas ta inglise keelt mõistab oli vastus alati naeratav yes-yes. Kui seepeale küsida, kus asub linna peaväljak või botaanika aed vms oli vastuseks 5 minuti pikkune portugali keelne monoloog ei tea millest.

Või näiteks söögikohad. Üritasime süüa sellistes tavalistes urgastes, kus kohalikud töölised lõunat sööma lähevad, sest just sealt saab eheda kohaliku söögi maitset tunda. Kaks korda leidsimegi just sellise õige koha, kus me olime vist esimesed turistid üldse. Kuna me olime kokku 9 inimest, sai alati nalja sellega, kuidas meid nähes hakati kohalikke kokku pressima. Näiteks üks kohalik sõi kahe taldriku pealt - ühel oli liha, teisel kartulid. Siia aga tuli "restorani" töötaja, lükkas sõnagi lausumata kartulid liha kõrvale ja tagatipuks viis mehe taldriku ära nurga taha väikesele lauale. Või üks ühe jalaga mees, kes oma lõunasööki nautid - sõi mees parasjagu suppi, pani lusika suhu ja kui hakkas järgmist ampsu võtma nägi, et tema laud on sõnagi lausumata minema veetud. Kuna sellistes kohtades ei olnud inglise keelega suurt peale hakata sai nalja ka söögi tellimisel, kusjuures paberil olevat menüüd ei eksisteerinud. Nii siis toodigi kõrval laudadelt taldrik taldriku järel meie laua juurde, et näidata, mille vahel me valida võime. Siis tuli korraga kokk, supitaldrik käes ja küsis: kas te suppi tahate proovida? Kui vastasime, ei aitäh (kohalikus keeles Obrigado), pani ta supi kõrval lauas istuvale mehele, kes selle tegelikult tellis. Küsimuse peale, kas restorani vein on hea, tõusis kõrval olev mees püsti ja valas oma pudelist meile klaasikese, mida siis kõik proovida saime. Ja siis tagatipuks taheti meiega ka veel pilte teha. Sealt lahkudes oli peaaegu sama hea tunne justkui oleks vanaema juures käinud.

Seega nende 5 päeva jooksul õnnestus meil kogeda nii tavalise turisti, kohaliku tudengi kui ka lapselapse elu. Parim viis uuel maal midagi erilist kogeda on ikkagi koos kohalikega..

Rohkem pilte aadressil

http://picasaweb.google.com/silverkyngas/Porto#

Tere ja head aega

Tere, kallid lugejad.

Kuigi ma ei ole viimasel ajal eriti usun blogi kirjutaja, mõtlesin teid ikkagi ette hoiatada, et järgmised paar nädalat olen Internetist eemal. Ei, mitte seetõttu, et Saksa Internetifirma oleks järjekordselt midagi imelikku teinud. Ei. Mul pole juba peaaegu nädal aega Internetiga mingit jama olnud. Vist isegi mu siinne rekord.

Igatahes fotoka patareid on laetud, kohver on pakitud. Nüüd lähen laen ka endal natuke patareisid. Ehk siis läheme seitsmekesi Portosse, Portugalis.

Suuri eelteadmisi hetkel ei ole. Tean, et seal on ookean, arhitekruur, portvein, Euroopa mõistes suhteline vaesus ja et kohalik jumal on jalgpallur Cristiano Ronaldo. Varsti olen targem.

Koolivaheaeg

Jah, siin Saksamaal on nüüd kuni aprillini ülikoolid kinni. Päris hea ajastus igatahes - saab rahulikult olümpiamänge vaadata. Spordiuudistega ma küll väga kursis ei ole, sest Saksa Internet on nagu ta on (või siis ei ole üldse). Küll olen aga kuulnud, et Eestil on juba üks medal taskus (kusjuures Head Vabariigi Aastapäeva!). Kõige rohkem olen kursis jäähokiga, seda tänu minu sõpradele tšehhist ja slovakkiast. Tuleb tunnistada, et jäähoki on ka ainuke ala, mida olen olümpial vaadanud ja mille tulemuste vastu on huvi tekkinud. Enne siia tulekut olin vist terve elu jooksul võibolla kokku 30 - 40 minutit jäähokit vaadanud. Nüüd olen selle suutnud paari nädalaga mitmekordistada ja põnevamad mängud on alles ees.

Aga see ei ole põhjus, miks täna kirjutan. Mul on teie ees vaja vanad võlad tasuda, sest juhtunud on viimase kuu aja jooksul päris palju põnevat. Näiteks pidasin kaks korda sünnipäeva, Charrisel oli nimepäev (mis on kreekas sama tähtis kui sünnipäev), Kölnis toimus karneval, käisime Euroopa selle aasta kultuuripealinnas Essenis, ungarlased korraldasid Ungari õhtusöögi, samaga vastasid portugaallased ja ka kreeklased, mitmed ühe semestri vahetusõpilased on juba koju läinud, nii et neid on vaja olnud ära saata, oleme käinud muuseumis ja üleeile külastasime Hollandi linna Venlot.

Nüüd üritan tähtsamad asjad järjekorras lühidalt kokku võtta.

Esiteks muidugi sünnipäev. Varem mainisin, et sel aastal sai seda lausa kaks korda peetud: 10. veebruaril vaikselt Teny, Marika, Charrise, Vana Tallinna ja Kalevi šokolaadiga ja 11. veebruaril suuremalt.

Kõigepealt siis 10. veebruarist. Eelnevalt oli ema hoiatanud, et omal ajal kutsuti Vana Tallinnat hellitavalt "vikatiks" ja eriti vikat on see koos šampusega. Tenyt, Charrist ja Marikat see aga ei heidutanud ja nad tahtsid sellele vaatamata "Eesti kultuuri" maitsta. Tõsi küll, šampust meil ei olnud ja hulle tagajärgi samuti mitte. Lõbus aga küll.

Tükeldame Charrisega Kalevi šokolaadi

Kõik tahtsid Vana Tallinnaga poseerida

Järgmisel õhtul ei olnud enam sünnipäev väga valitud seltskonnale vaid suuremale osale siinsetest sõpradest, tuttavatest. Seega kujunes õhtu eelnevaga võrreldes kitsamaks ja lärmakamaks. Tipphetkedel mahutas mu väike aga tubli napilt 20 ruutmeetrine tuba üle 40 inimese. Kesköö paiku liikusime edasi ühika keldrisse, mis aegajalt ka pubi/klubi fuktsiooni täidab.

Teise õhtu tipptunni aja toa nurk

Pärast seda sai päevakese puhata (õigemini koristada).

Reede ja esmaspäev olid siin vabad päevad, sest sakslased tähistasid Rosemontagi ehk Roosi Esmaspäeva. Mida see püha endas täpselt kujutab jäi mulle selgusetuks (ajalooliselt ma mõtlen). Nii palju sain aru, et tegu on mingisuguse kirikliku pühaga, vist põhiliselt katoliiklaste pühaga ja seda tähistatakse kõikjal saksakeelsetes maades, põhiliselt aga Westfalenis ja Rheinlandis. Sakslastele tähendab see aga põhiliselt Kölni, Düsselfdorfi ja Aacheni karnevali.

Laupäeval seadsime meiegi oma sammud Kölni poole. Tõttöelda oli minu jaoks tegu kultuurišokkiga. Teadsin, et muidu suhteliselt reserveeritud sakslased võivad ollagi vägagi lärmakad, paljudel juhtudel isegi ebameeldivad ja neile meeldib ennast igal võimalikul juhul sädelevalt riidesse panna ja seda kõikidele näidata. Algas see juba Münsteris, kui sõitsime bussiga rongijaama ja umbes pooltel inimestest bussis oli seljas kostüüm. Rongis oli vist ainuke kostüümita inimene kontrolör (või oli äkki seegi kellegi humoorikas kostüüm?) ja tarve rongisõidu (2h 4min) üritati kogu aja laulujoru üleval hoida. Nii sai mullegi selgeks Kölni jalgpalliklubi hümni refrään. Erilist viisi sellel polegi, piisab lihtsalt karjumisest: Das ist prima! VIVA COLONIA! VIVA COLONIA! Wir lieben das leben, die Liebe und die lust, wir glauben an den Lieben gott und ham uch immer durscht!

ja siis lõpuks Kölni jõudes avanes selline vaatepilt:

Uudistest kuulsin, et tavaliselt on karnevali ajal Kölni tänaval üle miljoni kostüümis inimese. Algselt mõeldes ei oleks Saksamaal midagi sellist näha oodanud. Samas kui nad midagi teevad, siis ikka täiega. Tuleb meelde näiteks lülitused Eurovisioonilt Saksamaale. Alati on kusagil terve suur väljak paksult inimesi täis. ja miks? et näha Eurovisiooni?

Kuna rongiliiklus öösel väga kiita ei ole, läksime pärastlõunaks Kölni ja tulime tagasi järgmisel hommikul esimese rongiga. Veidi väsitav aga samas vägagi seda väärt.

Ja keda huvitab, siis ka meil olid kostüümid. Mina küll loomingulise tegevuse ehk idee väljamõtlemise juures ei osalenud aga inspiratsiooniks pidavat olema gei Peruu põlisrahvuse esindaja - ehk need lõuna-ameerika inimesed kes elavad kusagil mägedes ja kannavad seljas midagi suure vaiba laadset ja peas imelikku mütsi.

Vahepealne aeg

Nii nagu LAViski kadus poole aja peal blogi kirjutamise tuhin ära, nii ka siin.

Olen pikalt edasi lükanud a nüüd mõtlesin, et võiks ikkagi midagi kirjutada.

Eestis oli väga mõnus, samas ka kiire, et kõik nähtud saaks. Kuigi olin Eestis üle kahe nädala, oli seda ikkagi vähe, et Tallinna, Tartu, Vergi ja Riia vahel normaalselt ära jaotada. Samas on hea meel, et selle rekordiliselt lumerohke talve ära nägin. Veelgi parem meel on aga selle üle, et enne külmarekordeid minema sain.

Kui ma kuupäeva õigesti mäletan, siis 8. jaanuari varahommikul lendasin Tallinnast Amsterdami, vanale sõbrale Jonasele külla, keda suvetöö tõttu polnud juba 3 aastat näinud.

Vastu võttis udune Hollandi pealinn, mis päeva edenedes küll veidi selgines. Kuigi õues oli suhteliselt külm, nägin ära Amsterdami põhilised vaatamisväärsused alates Madame Tussaud vahakujudemuuseumiga,

lõpetades kuulsate punaste laternate tänava, coffee shopide ja kanalitega.

Õige pea aga lõpetasime külmetamise ja sõitsime Helmondisse, kus olime ka järgnevad 2,5 päeva. Mõnus, hubane, soe. Vaatasime Jonasega Moskva-aegset kirjavahetust, käisime Donnaga jalutamas, saunas. Frankfurti nostalgiast tellisime ka hiina toitu (seekord ilma ploomi veinita). Leppisime kokku, et kui ilmad on soojemaks läinud (ehk siis kusagil aprilli kanti) läheme ka tuulikuid ja hollandi rannikut vaatama.

Saksamaast ka:

Midagi erilist pole eelnevatele kirjutistele lisada. Praegu on siin eksamite aeg, seni ühtegi tulemust ei tea aga usun, et on suht normaalselt läinud. Järgmine nädal on viimane loengute nädal ja siis on aprillini vaba.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Kölnis Ludwigi muuseumis, kus oli Nõukogude liidu poliitiliste fotode näitus ajavahemikus 1918 - 1941. Väga head pildid.

Kel huvi, siis http://www.museenkoeln.de/museum-ludwig/default.asp?s=1727

Homme läheme vist Essenisse, mis on praegu koos Istanbuliga Euroopa Kulruuripealinn. Eks siis kunagi räägin, mis seal näha oli.