India turg

2 nädalat tagasi, 10 aprillil, käisin sellises kohas nagu India turg. Üks õppejõud rääkis, et tema käis ja jäi väga rahule – sai 200 rublaga endale siidist salli. Ütles, et tegu on mingi kuulsa rändturuga, mis on esimest korda Voronežis ja jääb siia vaid nädalaks. Läksin vaatama kauplemise viimast päeva. Kõigepealt oli vaja üles leida asukoht. Teadsin, et otsida on vaja sportkompleksi Energia. Olles juba natuke näinud, milline siinne infrastruktuur on, ei pannud sellele kompleksile suuri ootusi. Õigesti tegin – see spordihoone asus kortermajade ja tehaste vahel, vahetus läheduses oli 3 suurt mahajäetud, õigemini pooleli jäänud, suurt kortermaja. Ma arvan, et juba 1990. algusest ei ole seda spordihoonet remonditud, enam ei ole vist ka mingit erilist mõtet seda teha. Pigem juba maha lammutada ja uus asemele ehitada. Turg ise nii värvikaks kui lootsin ei kujunenud. Kui kuulsin sõnapaari India turg, tulid meelde suured vürtsimäed jms. Tegelikkus oli midagi muud. Veidi lihtsustades müüdi ainult salle ja pearätikuid (lisaks mõnes kohas ka teed ja kohvi) ja siis hulgaliselt mingit plastmassträna, millel polnud Indiaga mingit seost (igasuguseid juurvilja koorimise, viilutamise jms vidinaid). Positiivne üllatus oli aga see, et sisenedes oli suur silt, et sama spordihalli teises tiivas toimub koertenäitus. Kui India marketi poolel oli selline ebameeldiv mutikeste trügimine (trügimises on nad lausa meistrid), kes kõik tegid endale käte ja jalgadega teed, et saada siidirätikute hunnikute juurde tuhnima, siis koertenäituse poolel oli olukord rahulikum.

Kokkuvõttes olin seal kaks korda kauem aega kui turu poolel. Esiteks olid huvitavad loomulikult koerad, keda võis seal kokku üle saja olla. Ma küll suurem asi ekspert ei ole aga kohal oli päris huvitavaid isendeid. Näiteks pikakarvalised hurdad, chow-chow, labradorid, hunnik väikeseid nähvitsaid. Ei näinud aga ühtegi kollit ega hundikoera. Teiseks suureks vaatamisväärsuseks olid seal minu jaoks aga ka koerte omanikud. Tihti olid nad veel palju karvalisemad ja sulelisemad, kui nende neljajalgsed sõbrad.

Siin on kätte jõudnud (kuna see oli juba 2 nädalat tagasi on olukord õnneks palju paremaks läinud) suur mudahooaeg. Selle kuulsa sportkompleks Energia lähedal oli ikka kogu ümbruskond ikka üks suur mudaauk. Päris hea meel, et mul mingit autot vms ei ole, sest mudavaba parkimiskohta ma seal küll kusagil tähele pannud..

Ballett

Saladuskatte all tunnistan, et mul on siin väike nimekiri, mille juba Eestis välja mõtlesin. Seal on kirjas põhiasjad, mida Venemaal kindlasti teha ja näha tahan. Üks nendest oli näha Luikede järve balletti. Nüüd on see siis nähtud ja väga meeldis. Ma väga hästi ei mäleta, kas see oli üldse elus esimest korda teatris balletti näha või mitte. Nagu siin Venemaal ikka ei ole teatris käimine lihtsalt sinna kohale minek ja pärast koju jalutamine. Kindlasti on peale etenduse veel paljugi meeldejäävat. Polnud seegi kord mingiks erandiks. Huvitav oli näiteks see, et sinu koha number ei ole mitte eesoleva tooli taga ega sinu enda istmeklapi juures vaid sinu istme taga. Ehk siis selleks, et näha oma istme numbrit pead sa üle iste kõõluma ja sealt vaatama. Ja see number, mida sa loogiliselt mõeldes oma istme numbriks pead on hoopis sinu ees oleva istme number. Ja kui sa arvad, et ees olen nr ja sinu oma on samad siis nii see ei ole. Teatrihoone on väljast vägagi muljetavaldav, seest aga suht niru. Saal on aga jällegi väga ilus, eriti suur lühter.

Naljakas oli aga see, et lühtri ja lae vahele oli mingi suur õhupall sattunud. Ju siis kellegi polnud nii pikka redelit, et seda kätte saada ja nii see sinna jäigi. Pärast vaatasin sõprade pilte, kes kuu aega tagasi käisid seal samas teatris Jevgeni Onegini ooperit vaatamas. Juba siis oli see õhupall seal ilusasti kohal. Arvan, et päris viimaseks teatris käiguks see mul siin ei jäänud, seega hoian teid jätkuvalt õhupalli-uudistega kursis.

Luikede järv koosnev neljast osast aga see oli kokku pandud niimoodi, et oli kolm vaatust. Väikeste pauside ajal oli huvitav inimesi vaadata. Kusjuures kui Eestis teatris käies on tihti tunne, et etenduse asemel tuli puhvetisse salatit sööma ja šampust jooma siis siin seda väga ei tehtud. Imelik, mulle tundus millegipärast just, et see on mingi vene komme. Puhveteid küll oli aga sellist suurt söömist-joomist mitte. Ballett läks täissaalile, istekohti oli ehk sama palju kui Draamateatri suures saalis. Kui etendus lõppes, siis me ei viitsinud kohe garderoobi joosta vaid alguses istusime niisama veel paar minutit oma kohtadel ja siis vaatasime mingi 5 minutit veel teatri hoones ringi. Sellega tuleb veel meelde teatri WC, kus ma teise pausi ajal käisin. Olen vist selle vene eluga ära harjunud, sest paar kuud tagasi oleks see üks mu esimesi asju olnud, mida kohe öelda. Ehk siis Venemaale kohaselt olid ka kuulsa ooperiteatri WCs lihtsalt augud, kus sai oma asjad ära toimetada. Kabiinides polnud ees isegi uksi, loomulikult polnud ka paberit. Aga enam see üldse ei üllata. Siiamaani üllatab aga see, et WCd kasutatakse suitsuruumina. Ja seda ei tee mingid pätid ja huligaanid. Ei, ka teatris olnud ilusti riides keskealised mehed tulid kambakesi vetsu ja hakkasid siis seal kraanide juures suitsetama. Hiljem visatakse konid kraanikaussi. Ja nii igal pool. Vist siis mingi kirjutamata seadus. Kulmu paneb liikuma aga hoopis see, kui kusagilt leida WC, kus on augu asemel potid. Ka paar sellist kohta leidnud, näiteks uuemates pubides ja kinodes on nii.

Kui garderoobi juurde jõudsime olid kõik kohad ikka inimesi täis, kuigi ma arvad, et selleks ajaks olid pooled juba ära läinud. Polnud mõtet kohe järjekorda minna ja ajasime niisama tuttavatega juttu. Siis läksime võtsime joped ära ja siis tuletati meile jälle meelde, et oleme Venemaal. Nimelt tuli koristajatädi ja hakkas kisendama, et mida te siin nii kaua töllerdate ja kaduge juba minema. Looda, et tal hakkas sellest karjumisest siis kergem. Tuleb meelde üks lugu, mille rääkis Maria (Moskva ülikooli tudeng, kes õpib seal eesti keelt ja oli eelmisel semestril Tartus. Õpetas mulle veidi vene keelt ja mina talle eesti keelt). Saime millalgi novembris Tartus kokku ja ta hakkas särasilmselt rääkima, et käis eelmisel õhtul Tartu ülikooli raamatukogus ja jäi meelega kuni sulgemiseni, sest tahtis näha, mis siis saab. Ma muidugi juhmilt vaatasin ja ütlesin, et mis siis ikka saab. Mängitakse muusikat, et anda inimestele märku, et hakatakse sulgema. Ja ta ütles, et vaimustatult: „Jah, muusikat mängiti!!“ Minu jaoks see justkui eriline sündmus ei olnud ja küsisin, et kuidas siis Moskva ülikooli raamatukogus asi käib? Ütles, et seal tuleb koristaja ja põhimõtteliselt luuaga ajab su välja. Eks me siis vist ole jah musikaalne rahvas. Näiteks kui ma õigesti mäletan, siis Eesti teatrites hakkab orkester mängima, kui vaheaeg on lõppemas ja on aeg oma kohale naasta, siin oli mingi väga plärisev kell, umbes nagu tuletõrjesireen.

Prazdnik

Nüüd kui ühikas Richardi arvutiga jälle netti saime saab ka blogi veidi tihedamini uuendama hakata. Asju, millest rääkida on tegelikult väga palju. Ma ei mäleta, kas olen millalgi maininud aga Voroneži ülikoolil on päris palju ühikaid. Ei teagi, palju neid kokku on. Siin, minu ühika lähedal, on veel 3 tk ja siis eemal linna põhja osas peaks veel trobikond olema. Võib-olla on kusagil veel mõni. Eestlasi on siin sel semestril kokku neli, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Õppejõud rääkis, et kunagi elasid kõik õpilased läbisegi erinevates ühikates, aga nüüd on juba aastaid olnud välismaalaste jaoks erinevad ühikad, Ei teagi, miks meid/neid siin üritatakse eraldi hoida. Võib-olla on asi selles, et välismaalased kipuvad rohkem pidutsema ja lärmi tegema, kusagilt on ka kõrvu jäänud selline jutt, et kui ühikas olid pooled venelased ja pooled välismaalased, siis polnud läbisaamine väga kiita. Ei tea. Igatahes eesti tüdrukud elavad välismaalaste ja mina Richardiga venelaste ühikas. Meile meeldib siin igatahes palju rohkem, kui tüdrukutele selles teises. Sest suurem osa siinseid välismaalasi on Kongost, Mosambiigist, Guineast, Iraagist, Vietnamist ja Hiinast. Asiaatidega mingeid probleemi pole. Olgugi et ma olen võib-olla liiga stereotüüpides kinni, siis tegelikult on minu arvates tihti stereotüüpides rohkem tõtt kui valet. Asiaadid on vaiksed ja tegelevad rohkem oma asjadega, liiguvad gruppides ja väljaspool seda oma gruppi väga kellegagi ei suhtle. Aafriklased ja araablased on mingi piirini küll toredad aga peaaegu alati muutuvad mingil hetkel vägagi tüütavaks. Eriti juhul kui olla tüdruk Euroopast. Tegelikult ei tahtnud ma aga üldse sellest rääkida, ega meid, mis seal ühikas toimub väga ei kõiguta. Venelaste ühikas on ka omamoodi huvitav. Näiteks eelmiseks pühapäevaks kutsus üks siinne elanik, Stanislav, meid oma sünnipäevale. Ütles, et tulge õhtul kell 19 tema poole. Sellel mõeldes tuli mul meelde suveülikool Kielis. Seal oli üks ühel suveülikoolist osavõtjal (ta oli vist Türkmenistanist aga õppis vist Venemaal nii, et kõik pidasid teda ikkagi venelaseks) sünnipäev. Mõtlesin seal ka, tuleb õhtul lihtsalt selline mõnus istumine, kus võib-olla pakutakse õlut ja snäkki aga pigem tuleks meelepärane ise kaasa võtta. Pigem lihtsalt selline mõnus ettekääne, et hunnik sõpru ja tuttavaid külla kutsuda. Nii seal Kielis kui siin Voronežis oli tegelikkus aga hoopis midagi muud. Kell oli 19.15, kui ma lugesin mingit artiklit ja Richardi oli netis, kui sünnipäevalaps koputas meie uksele ja muretses, kas me ikka tuleme tema juurde. Siis 2 minuti pärast olimegi kohal. Seal nägime, et osa mööblist oli toast välja viidud ja toast oli saanud üks pikk laud. Laud oli lookas –kanakoivad, salatid, mingi riisi-nuudliroog, juustud, vorstid, viinad, mahlad, võileivad. Külalised istusid juba pika laua taga ja ootasid meid, et teha esimene toost.

Ja tooste oli sel õhtul vist kokku üle kümne. Jälle väike paralleel Kieli – kui seal kaetud pika laua taga esimene poiss püsti tõusis ja toosti tegi, arvasin kõigepealt, et see on väike nali. Ei olnud. Ehk siis nagu midagi sellelaadset, kui meil Eestis vanavanemate sünnipäev. Huvitav oli näha, kuidas 22 aastasele soovitakse palju lapsi, tugevat tervist, head tööd, helget tulevikku jms. Umbes 9 paiku õhtul tuli ka üks sünnipäevalapse tuttav sinna akordionit mängima. Mõnda laulu tänu vene laulude tunnile juba ka teadsin. Üllatas see, et kui suurem osa laule olid sellised pool naljalaulud ja lihtsalt jorisemised, siis ühe laulu ainuke sõnum oli see, kui halb on ameerika ja kuidas na põrgusse lähevad ja kannatama hakkavad jms. Hakkasin mõtlema, et huvitav kas USAs on üldse mõnu NSVL või Vene vastane laul? Ja isegi kui on, siis kui suur osa sealseid elanikke sellest kuulnud oleks? Siin aga oskasid kõik (peale kahe eestlase) seda laulu päris emotsionaalselt kaasa laulda. Vene värk, mis teha. Aga tegelikult oli prazdnik väga tore!

Vene Hing

Räägin natuke loengust nimega Vene Idee. Venemaa on ikka üks huvitav maa. Samas väga segane. Aastasadu ja ka praegu on teda painanud küsimus: kus me siis ikkagi oleme, kas idas või läänes? Õppejõud tõi välja, et ka vene vapil on kahe peaga kotkas, üks pea vaatab itta, teine läände. Samas loetakse Venemaad ikka lääneks ja seda põhjusega. Olid ju Euroopa ja Venemaa kuningate ja tsaaride pered omavahel tihedalt seotud, tihti mindi mehele või naisele mõne teise riigi kuningaperre. Vene haritlased on huvitatud olnud ikkagi Lääne õpetlastest ja kultuurist, see mis toimus/toimub Hiinas ja Jaapanis on venelastele sama võõras kui meile. Samas tõi õppejõud välja huvitava nüansi: Euroopas ja Ameerikas on Jaapan ja Hiina palju popimad, kui Venemaal. Näiteks paljude eurooplaste või ameeriklaste kodudes on mingeid aasiapäraseid esemeid, populaarsed on hiina- ja jaapani restoranid. Venemaal see aga nii ei ole. Siin ühika lähedal on küll üks jaapani restoran aga ühtegi hiina oma pole ma seni veel küll näinud. Õppejõu arvates tuleneb see sellest, et Jaapan ja Hiina on Venemaa naabrid ja naabrid väga ei köida. Samas näiteks inglastele on Jaapan midagi väga kauget ja romantilist, mis teeb sealse kultuuri atraktiivsemaks.

Rääkisin küsimusest, kus me oleme, kas idas või läänes. Samas on venelastel teinegi suur küsimus, mis on minu arvates ehk veelgi levinum. See küsimus on „Miks keegi meid ei mõista?!“. Huvitav, et ühtegi teist rahvust selline probleem väga ei paelu. Inglased, prantslased, ameeriklased ega isegi eestlased ei küsi seda. Kuigi paljud ei mõiste eesti ajalugu ja probleeme ei ole selline küsimus ikkagi väga aktuaalne. Me teeme rahulikult oma tööd edasi, elame oma elu ja arvame, et küll kõik paika loksub. Huvitav on ka see, kuidas venelastele endale meeldib enda maad jubedalt kritiseerida. Kui näiteks venelasele öelda, et küll teil on siin tore ja vahva elu, siis hakkab ta sulle rääkima, et tegelikult on kõik halvasti – teed on katki, tööd ei ole, korrupsioon on suur jne jne. Aga teil seal Euroopas on kõik hästi. Kui aga ise talle mainida, et miski on justkui veidikene võib-olla korrast ära siis unustatakse kõik halb ja hakatakse väga kirglikult enda riiki kaitsma. Samas eks see ole igal pool nii aga siin on see kõik kuidagi kirglikum. Ikkagi ju Vene hing.

Venemaast rääkides ei saa üle ega ümber selle riigi põhilisest firmamärgist – selleks on muidugi babuškad. Väga huvitavad inimesed, kõik nad oleksid justkui maailmaparandajad. Õppejõud rääkis paar toredat lugu. Esimene oli sellest, millest siinsed babuškad mõtlevad ja räägivad. Tuli õppejõud paar kuud tagasi ülikooli poole. Sel ajal oli veebruari kuu ja kõnniteed olid suure lume tõttu kitsad. Ta nägi, et 50 meetrit eespool räägivad kaks mutikest. Kitsal tänaval neist väga hästi mööda ei saanud ja ta pidi hetkeks seisma jääma ja siis kuulis ühtlasi ka seda, millest need kaks tädikest rääkisid. Oleks see juhtunud Eestis, siis millest nad oleksid rääkinud? Madalast pensionist? Hinnatõusust? Tervisest? Lastelastest? Arvatavasti üks nendest. Siin oli arutusteemaks hoopis dollari kurss. Paar nädalat tagasi, kui professor jälle ülikooli poole kiirustas, läks tema kortermajas üks tädike trepist alla. Nähes, kes ta selja taga on jäi tädi seisma ja ühes: „Ljudmila Petrovna, mul on teine üks küsimus. Mis seal Liibüas ikkagi siis toimub?“ Kui Ljudmila oli paari lausega ära rääkinud, siis järgmine küsimus oli „Aga kus see Liibüa täpsemalt on? Ja mis seal Liibüa lähedal on ja kuidas seal inimesed elavad?“ Sama teemat kommenteerides oli üks USA sõjaväelane, kes õppis mitu aastat Venemaal, Ljudmila Petrovnale öelnud, et Venemaa võimsaim relv ongi babuškad. Selle tõestuseks rääkis ta ka väikese loo: Hakkas temagi talvel korterist välja minema, kui all valvuritädi ta kinni pidas. Olevat lausa risti uksel ees seisnud ja öeldnud: „enne ei lähe sa siit kuhugi, kui käid üleval ära ja paned salli kaela.“ Ega siis sõjaväelasel muud üle jäänudki, kui tagasi koju minna ja sall üles otsida. Vot sellised lood siis selleks korraks.