Ballett

Saladuskatte all tunnistan, et mul on siin väike nimekiri, mille juba Eestis välja mõtlesin. Seal on kirjas põhiasjad, mida Venemaal kindlasti teha ja näha tahan. Üks nendest oli näha Luikede järve balletti. Nüüd on see siis nähtud ja väga meeldis. Ma väga hästi ei mäleta, kas see oli üldse elus esimest korda teatris balletti näha või mitte. Nagu siin Venemaal ikka ei ole teatris käimine lihtsalt sinna kohale minek ja pärast koju jalutamine. Kindlasti on peale etenduse veel paljugi meeldejäävat. Polnud seegi kord mingiks erandiks. Huvitav oli näiteks see, et sinu koha number ei ole mitte eesoleva tooli taga ega sinu enda istmeklapi juures vaid sinu istme taga. Ehk siis selleks, et näha oma istme numbrit pead sa üle iste kõõluma ja sealt vaatama. Ja see number, mida sa loogiliselt mõeldes oma istme numbriks pead on hoopis sinu ees oleva istme number. Ja kui sa arvad, et ees olen nr ja sinu oma on samad siis nii see ei ole. Teatrihoone on väljast vägagi muljetavaldav, seest aga suht niru. Saal on aga jällegi väga ilus, eriti suur lühter.

Naljakas oli aga see, et lühtri ja lae vahele oli mingi suur õhupall sattunud. Ju siis kellegi polnud nii pikka redelit, et seda kätte saada ja nii see sinna jäigi. Pärast vaatasin sõprade pilte, kes kuu aega tagasi käisid seal samas teatris Jevgeni Onegini ooperit vaatamas. Juba siis oli see õhupall seal ilusasti kohal. Arvan, et päris viimaseks teatris käiguks see mul siin ei jäänud, seega hoian teid jätkuvalt õhupalli-uudistega kursis.

Luikede järv koosnev neljast osast aga see oli kokku pandud niimoodi, et oli kolm vaatust. Väikeste pauside ajal oli huvitav inimesi vaadata. Kusjuures kui Eestis teatris käies on tihti tunne, et etenduse asemel tuli puhvetisse salatit sööma ja šampust jooma siis siin seda väga ei tehtud. Imelik, mulle tundus millegipärast just, et see on mingi vene komme. Puhveteid küll oli aga sellist suurt söömist-joomist mitte. Ballett läks täissaalile, istekohti oli ehk sama palju kui Draamateatri suures saalis. Kui etendus lõppes, siis me ei viitsinud kohe garderoobi joosta vaid alguses istusime niisama veel paar minutit oma kohtadel ja siis vaatasime mingi 5 minutit veel teatri hoones ringi. Sellega tuleb veel meelde teatri WC, kus ma teise pausi ajal käisin. Olen vist selle vene eluga ära harjunud, sest paar kuud tagasi oleks see üks mu esimesi asju olnud, mida kohe öelda. Ehk siis Venemaale kohaselt olid ka kuulsa ooperiteatri WCs lihtsalt augud, kus sai oma asjad ära toimetada. Kabiinides polnud ees isegi uksi, loomulikult polnud ka paberit. Aga enam see üldse ei üllata. Siiamaani üllatab aga see, et WCd kasutatakse suitsuruumina. Ja seda ei tee mingid pätid ja huligaanid. Ei, ka teatris olnud ilusti riides keskealised mehed tulid kambakesi vetsu ja hakkasid siis seal kraanide juures suitsetama. Hiljem visatakse konid kraanikaussi. Ja nii igal pool. Vist siis mingi kirjutamata seadus. Kulmu paneb liikuma aga hoopis see, kui kusagilt leida WC, kus on augu asemel potid. Ka paar sellist kohta leidnud, näiteks uuemates pubides ja kinodes on nii.

Kui garderoobi juurde jõudsime olid kõik kohad ikka inimesi täis, kuigi ma arvad, et selleks ajaks olid pooled juba ära läinud. Polnud mõtet kohe järjekorda minna ja ajasime niisama tuttavatega juttu. Siis läksime võtsime joped ära ja siis tuletati meile jälle meelde, et oleme Venemaal. Nimelt tuli koristajatädi ja hakkas kisendama, et mida te siin nii kaua töllerdate ja kaduge juba minema. Looda, et tal hakkas sellest karjumisest siis kergem. Tuleb meelde üks lugu, mille rääkis Maria (Moskva ülikooli tudeng, kes õpib seal eesti keelt ja oli eelmisel semestril Tartus. Õpetas mulle veidi vene keelt ja mina talle eesti keelt). Saime millalgi novembris Tartus kokku ja ta hakkas särasilmselt rääkima, et käis eelmisel õhtul Tartu ülikooli raamatukogus ja jäi meelega kuni sulgemiseni, sest tahtis näha, mis siis saab. Ma muidugi juhmilt vaatasin ja ütlesin, et mis siis ikka saab. Mängitakse muusikat, et anda inimestele märku, et hakatakse sulgema. Ja ta ütles, et vaimustatult: „Jah, muusikat mängiti!!“ Minu jaoks see justkui eriline sündmus ei olnud ja küsisin, et kuidas siis Moskva ülikooli raamatukogus asi käib? Ütles, et seal tuleb koristaja ja põhimõtteliselt luuaga ajab su välja. Eks me siis vist ole jah musikaalne rahvas. Näiteks kui ma õigesti mäletan, siis Eesti teatrites hakkab orkester mängima, kui vaheaeg on lõppemas ja on aeg oma kohale naasta, siin oli mingi väga plärisev kell, umbes nagu tuletõrjesireen.