Prazdnik

Nüüd kui ühikas Richardi arvutiga jälle netti saime saab ka blogi veidi tihedamini uuendama hakata. Asju, millest rääkida on tegelikult väga palju. Ma ei mäleta, kas olen millalgi maininud aga Voroneži ülikoolil on päris palju ühikaid. Ei teagi, palju neid kokku on. Siin, minu ühika lähedal, on veel 3 tk ja siis eemal linna põhja osas peaks veel trobikond olema. Võib-olla on kusagil veel mõni. Eestlasi on siin sel semestril kokku neli, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Õppejõud rääkis, et kunagi elasid kõik õpilased läbisegi erinevates ühikates, aga nüüd on juba aastaid olnud välismaalaste jaoks erinevad ühikad, Ei teagi, miks meid/neid siin üritatakse eraldi hoida. Võib-olla on asi selles, et välismaalased kipuvad rohkem pidutsema ja lärmi tegema, kusagilt on ka kõrvu jäänud selline jutt, et kui ühikas olid pooled venelased ja pooled välismaalased, siis polnud läbisaamine väga kiita. Ei tea. Igatahes eesti tüdrukud elavad välismaalaste ja mina Richardiga venelaste ühikas. Meile meeldib siin igatahes palju rohkem, kui tüdrukutele selles teises. Sest suurem osa siinseid välismaalasi on Kongost, Mosambiigist, Guineast, Iraagist, Vietnamist ja Hiinast. Asiaatidega mingeid probleemi pole. Olgugi et ma olen võib-olla liiga stereotüüpides kinni, siis tegelikult on minu arvates tihti stereotüüpides rohkem tõtt kui valet. Asiaadid on vaiksed ja tegelevad rohkem oma asjadega, liiguvad gruppides ja väljaspool seda oma gruppi väga kellegagi ei suhtle. Aafriklased ja araablased on mingi piirini küll toredad aga peaaegu alati muutuvad mingil hetkel vägagi tüütavaks. Eriti juhul kui olla tüdruk Euroopast. Tegelikult ei tahtnud ma aga üldse sellest rääkida, ega meid, mis seal ühikas toimub väga ei kõiguta. Venelaste ühikas on ka omamoodi huvitav. Näiteks eelmiseks pühapäevaks kutsus üks siinne elanik, Stanislav, meid oma sünnipäevale. Ütles, et tulge õhtul kell 19 tema poole. Sellel mõeldes tuli mul meelde suveülikool Kielis. Seal oli üks ühel suveülikoolist osavõtjal (ta oli vist Türkmenistanist aga õppis vist Venemaal nii, et kõik pidasid teda ikkagi venelaseks) sünnipäev. Mõtlesin seal ka, tuleb õhtul lihtsalt selline mõnus istumine, kus võib-olla pakutakse õlut ja snäkki aga pigem tuleks meelepärane ise kaasa võtta. Pigem lihtsalt selline mõnus ettekääne, et hunnik sõpru ja tuttavaid külla kutsuda. Nii seal Kielis kui siin Voronežis oli tegelikkus aga hoopis midagi muud. Kell oli 19.15, kui ma lugesin mingit artiklit ja Richardi oli netis, kui sünnipäevalaps koputas meie uksele ja muretses, kas me ikka tuleme tema juurde. Siis 2 minuti pärast olimegi kohal. Seal nägime, et osa mööblist oli toast välja viidud ja toast oli saanud üks pikk laud. Laud oli lookas –kanakoivad, salatid, mingi riisi-nuudliroog, juustud, vorstid, viinad, mahlad, võileivad. Külalised istusid juba pika laua taga ja ootasid meid, et teha esimene toost.

Ja tooste oli sel õhtul vist kokku üle kümne. Jälle väike paralleel Kieli – kui seal kaetud pika laua taga esimene poiss püsti tõusis ja toosti tegi, arvasin kõigepealt, et see on väike nali. Ei olnud. Ehk siis nagu midagi sellelaadset, kui meil Eestis vanavanemate sünnipäev. Huvitav oli näha, kuidas 22 aastasele soovitakse palju lapsi, tugevat tervist, head tööd, helget tulevikku jms. Umbes 9 paiku õhtul tuli ka üks sünnipäevalapse tuttav sinna akordionit mängima. Mõnda laulu tänu vene laulude tunnile juba ka teadsin. Üllatas see, et kui suurem osa laule olid sellised pool naljalaulud ja lihtsalt jorisemised, siis ühe laulu ainuke sõnum oli see, kui halb on ameerika ja kuidas na põrgusse lähevad ja kannatama hakkavad jms. Hakkasin mõtlema, et huvitav kas USAs on üldse mõnu NSVL või Vene vastane laul? Ja isegi kui on, siis kui suur osa sealseid elanikke sellest kuulnud oleks? Siin aga oskasid kõik (peale kahe eestlase) seda laulu päris emotsionaalselt kaasa laulda. Vene värk, mis teha. Aga tegelikult oli prazdnik väga tore!