Vene Hing

Räägin natuke loengust nimega Vene Idee. Venemaa on ikka üks huvitav maa. Samas väga segane. Aastasadu ja ka praegu on teda painanud küsimus: kus me siis ikkagi oleme, kas idas või läänes? Õppejõud tõi välja, et ka vene vapil on kahe peaga kotkas, üks pea vaatab itta, teine läände. Samas loetakse Venemaad ikka lääneks ja seda põhjusega. Olid ju Euroopa ja Venemaa kuningate ja tsaaride pered omavahel tihedalt seotud, tihti mindi mehele või naisele mõne teise riigi kuningaperre. Vene haritlased on huvitatud olnud ikkagi Lääne õpetlastest ja kultuurist, see mis toimus/toimub Hiinas ja Jaapanis on venelastele sama võõras kui meile. Samas tõi õppejõud välja huvitava nüansi: Euroopas ja Ameerikas on Jaapan ja Hiina palju popimad, kui Venemaal. Näiteks paljude eurooplaste või ameeriklaste kodudes on mingeid aasiapäraseid esemeid, populaarsed on hiina- ja jaapani restoranid. Venemaal see aga nii ei ole. Siin ühika lähedal on küll üks jaapani restoran aga ühtegi hiina oma pole ma seni veel küll näinud. Õppejõu arvates tuleneb see sellest, et Jaapan ja Hiina on Venemaa naabrid ja naabrid väga ei köida. Samas näiteks inglastele on Jaapan midagi väga kauget ja romantilist, mis teeb sealse kultuuri atraktiivsemaks.

Rääkisin küsimusest, kus me oleme, kas idas või läänes. Samas on venelastel teinegi suur küsimus, mis on minu arvates ehk veelgi levinum. See küsimus on „Miks keegi meid ei mõista?!“. Huvitav, et ühtegi teist rahvust selline probleem väga ei paelu. Inglased, prantslased, ameeriklased ega isegi eestlased ei küsi seda. Kuigi paljud ei mõiste eesti ajalugu ja probleeme ei ole selline küsimus ikkagi väga aktuaalne. Me teeme rahulikult oma tööd edasi, elame oma elu ja arvame, et küll kõik paika loksub. Huvitav on ka see, kuidas venelastele endale meeldib enda maad jubedalt kritiseerida. Kui näiteks venelasele öelda, et küll teil on siin tore ja vahva elu, siis hakkab ta sulle rääkima, et tegelikult on kõik halvasti – teed on katki, tööd ei ole, korrupsioon on suur jne jne. Aga teil seal Euroopas on kõik hästi. Kui aga ise talle mainida, et miski on justkui veidikene võib-olla korrast ära siis unustatakse kõik halb ja hakatakse väga kirglikult enda riiki kaitsma. Samas eks see ole igal pool nii aga siin on see kõik kuidagi kirglikum. Ikkagi ju Vene hing.

Venemaast rääkides ei saa üle ega ümber selle riigi põhilisest firmamärgist – selleks on muidugi babuškad. Väga huvitavad inimesed, kõik nad oleksid justkui maailmaparandajad. Õppejõud rääkis paar toredat lugu. Esimene oli sellest, millest siinsed babuškad mõtlevad ja räägivad. Tuli õppejõud paar kuud tagasi ülikooli poole. Sel ajal oli veebruari kuu ja kõnniteed olid suure lume tõttu kitsad. Ta nägi, et 50 meetrit eespool räägivad kaks mutikest. Kitsal tänaval neist väga hästi mööda ei saanud ja ta pidi hetkeks seisma jääma ja siis kuulis ühtlasi ka seda, millest need kaks tädikest rääkisid. Oleks see juhtunud Eestis, siis millest nad oleksid rääkinud? Madalast pensionist? Hinnatõusust? Tervisest? Lastelastest? Arvatavasti üks nendest. Siin oli arutusteemaks hoopis dollari kurss. Paar nädalat tagasi, kui professor jälle ülikooli poole kiirustas, läks tema kortermajas üks tädike trepist alla. Nähes, kes ta selja taga on jäi tädi seisma ja ühes: „Ljudmila Petrovna, mul on teine üks küsimus. Mis seal Liibüas ikkagi siis toimub?“ Kui Ljudmila oli paari lausega ära rääkinud, siis järgmine küsimus oli „Aga kus see Liibüa täpsemalt on? Ja mis seal Liibüa lähedal on ja kuidas seal inimesed elavad?“ Sama teemat kommenteerides oli üks USA sõjaväelane, kes õppis mitu aastat Venemaal, Ljudmila Petrovnale öelnud, et Venemaa võimsaim relv ongi babuškad. Selle tõestuseks rääkis ta ka väikese loo: Hakkas temagi talvel korterist välja minema, kui all valvuritädi ta kinni pidas. Olevat lausa risti uksel ees seisnud ja öeldnud: „enne ei lähe sa siit kuhugi, kui käid üleval ära ja paned salli kaela.“ Ega siis sõjaväelasel muud üle jäänudki, kui tagasi koju minna ja sall üles otsida. Vot sellised lood siis selleks korraks.