Kunagine pealinn Bonn

Et siis lõpuks käsime ära vanas pealinnas. Täpsuse huvides mainin ka, et väljasõit toimus 21. novembril.
Seekord ma kaarti siia ei lisanud, kui vaadata Kölni kaarti, siis Bonn on Kölnist umbes 20 km lõunas. Arvatavasti lähinädalatel sellist pikka sõitu enam ette ei võta, sest ainuüksi üks ots Münsterist sinna oli üle 3h. Ehk siis edasi-tagasi ots on kokku juba üle 6h ja päevas valget aega väha palju pole. Otsisin praegu netist, kui kaua mul siin päevavalgust on. Münsteris tõusis täna päike 8.08 ja loojus 16.26. Seega ikkagi parem kui Tallinnas, kus päike tõusis 8.40 ja loojus 15.35.
Aga tagasi väljasõidu juurde tulles: ärkasin üles ja üllatus-üllatus: Münsteris sadas vihma. Aga see selleks, peamine siht oli Bonni ajaloomuuseum ehk Haus der Geschichte. Muidu huvitav muuseum, mis kajastas piirkonna ajalugu 1945. kuni tänapäevani. Kuna Hitler oli elus kuni 45. aasta aprilli lõpuni oli täpsuse huvides üks pilt ja väike video ka kunagisest "suurest juhist" aga üldiselt üritati sakslaslikult juutidest ja Hitlerist võimalikult väha rääkida. Muuseumisse sissepääs oli tasuta ja see on üks sellistest muuseumitest, kus võika vabalt terve päeva olla, kuna palju on rõhku panud igasugustele videomaterjalidele. Ma ei tea ma pole küll üheski muuseumis jõudnud ühtegi videot algusest lõpuni vaadata. Aga samas on need huvitavad, sest annavad hea ülevaate. Eriti hea oli üks slideshow, kus kõigepealt oli näha pilt pommitatud linnas ja seejärel samast kohast tehtud pilt pärast seda, kui linn oli üles ehitatud. Eks seal oli veel palju asju, millest võiks rääkida.
Mõtlesin aga kirjutada Bonnist. Päris põneva ajalooga linn. Üks vanimaid Saksamaal, pidades 1989. aastal 2000. sünnipäeva.
Pärast Saksamaa jagamist II MS järel valiti üllatuslikult just Bonn Saksamaa ajutuseks pealinnaks. Üllatav, sest palju loogilisem pealinn oleks olnud Frankfurt või Köln. Aga valiti hoopis väike, 300 000 elanikuga Bonn. Veidki Saksa huumorit ka: saksa keeles öeldakse pealinna kohta "Bundeshauptstadt" ehk eesti keeles Föderaalpealinn. Rahvasuus olevat Bonni kutsutud aga "Bundesdorf" ehk siis Föderaalküla. Ja see nali kestis siis kuni kahe saksa ühinemiseni, kui 1990. aastal sai uueks pealinnaks jällegi Berliin.
Olgugi et lahkusime Münsterist juba hommikul kell 8 (kui oli alles pime) jõudsime muuseumist välja umbes 4 paiku, kui oli juba hämar. Sellepärast ei olnud mõtet vaatama minna Lossi ja Jaapani aeda vaid läksime lihtsalt vaatama vanalinna ja Rheini jõe kallast. Eelmine nädalavahetus oli aeg, kui kõikjal Saksamaal linnad jõulukaunistustega ära ehiti. Väike pilt ka sellest:


Midagi väga erilist nendes kaunistustes ja jõulumarketis ei olnud. Nagu ka Münsters ja üldse üritustel on 90% kogu asjast igasugused söögiasutused, kes üritavad sulle oma vortsi, pitsat või vahvlit müüa. Selles mõttes on Tallinna jõuluturg lahedam. Suur rõhk on sokkidel, mütsidel, klaasehetel jms aga kui tahad, saad kusagilt nurgast ka glögi osta ja midagi natuke süüa. Siin pead aga putkade vahelt otsime, kas kusagil midagi peale söögi ka pakutakse.
Kõigele eelnevalt lisaks on Bonn ka kuulsa helilooja Ludwig van Beethoveni (millegipärast olen seni alati öelnud Ludwig von Beethoven aga tegelikult on van!). Leidsime üles ka maja, kus ta 1770. aastal sündis. Selles majas oli ka muuseum aga kõik me olime kunagi mingis majamuuseumis käinud ja arvasime, et kui sa oled ühte juba näinud, on teised kõik samasugused. Nii et sisse me ei läinud. Läksime hoopis pubisse ja tellisime kohalikku õlut. Beethoveni maja ees tegime aga "perepildi".


Päev oli olnud küll lühike aga ilus ja soe. Päike paistis ja sooja oli ligi 15 kraadi. Kui õhtul kell 11 tagasi Münsterisse jõudsime, siis siin sadas. Sajab ka praegu. Hetkel küll aru ei saa, miks sakslased Münsteri kogu maa kõige elamisväärsemaks linnaks valisid. Pigem peaks see olema mingi linn lõunas, kus on mäed ja päike. Aga muidu on kõik hästi. Siin on head jalgrattateed (mida ma vihma tõttu väga tihti ei katseta), suht odav koolisööklasüsteem ja ilus vanalinn.

Steinfurti õllevabrik

Kolmapäeval, 18. novembril, oli Erasmuslastele õppetöö asemel korraldatud hoopistükkis reis Õllevabrikusse. Linn Steinfurt, kus vabrik asub, on poolel teel Münstersist Enschedesse ehk siis umbes 40 minutit rongiga lääne poole. Tegu on 1820. aastal loodud väikese privaatvabrikuga, kvaliteet oli aga päris hea. Õllefirma nimi on Rolinck. Vaatasin natuke ringi ja avastasin, et 2004. aastal võitis Rolincki pilsner maailma parima Saksa tüüpi pilsneri tiitli, 2000. aastal sai teise koha. Ka mulle maitses kohapeal pakutust kõige enam seesamune pilsner. Lisaks pilsnerile pakuti vaadist veel tumedat õlut pluss veel mingit imelikku (need väga head ei olnud). Üleüldse tume õlu mulle väga ei meeldi. Aga siin Saksamaal on vägagi popid veel igasugused õllekokteilid. Mäletan, et kunagi oli ka Tartu pubis Wilde saadaval igasugused erinevad õlle ja siirupisegud. Siin pakutakse laialdaselt veel õlle ja cola segu, õlle ja sprite segu, õlu sidruniga jne. Üks veidraim, mida olen näinud on justkui õllekompott. Ehk siis kompott maasikate, virsikute, ananassi jms on õllega segamini valatud. Väga halb asi igatahes.
Aga õllekultuur on siin suur ja vägagi kättesaadav. Nt koolisööklas on normaalne hommikusöögi kõrvale õlut juua.


Pildil kolm itaallast, 2 kreeklast, türklane, ungarlane, slovakk, tšehh ja eestlane

Rheda - Wiedenbrück

Ehk siis järjekordne nädalavahetus on möödas ja sai jällegi natuke ringi vaadatud. Seekordseks nädalavahetuseks olid read aga nõrgenenud: Tereza pidi minema Prahasse hambaarsti juurde (breketitega jamama), olles Interneti saamiseks oktoobri alguses avalduse sisse andnud tuli Marikale lõpuks teada, et tehnik saabub laupäeval 8 ja 5 vahel (nüüd siis pärast 6 nädalat sai Interneti) ja tavalisest seltskonnas paar inimest läks Bremenisse ja mõni oli haige. Samas minul ja Charrisel oli juba väike rutiinitunne sisse tekkinud, oleme ju igal nädalavahetusel kusagil käinud, kuidas siis seekord ei lähe. Mõtlesime, et kuhugi lähedale võiks ikkagi minna. Seega ajasime kokku 7 - 8 inimest ja läksime vaatama kaksiklinna Rheda - Wiedenbrück.


Selline väike Pärnu suurune linnake. Linna tegi vaatamist väärivaks aga selle ajalugu. Nimelt on pea igal Saksamaa linnal minevikus kaks sarnast punkti: a)linna loomise juures on tähtsal kohal mõni Rooma pühak b)linn pommitati II MS ajal maatasa. Rheda - Wiedenbrück oli aga nii mõttetu koht, et selle pommitamisest poleks mingit strateegilist kasu olnud. Seetõttu pole kaksiklinna majad vanad vaid välimuselt (nagu enamikes Saksamaa linnades) vaid ka sisult. Pildil on linna üks peatänavatest.
Päris kena, hubane linn oli. Võrdleks jälle Pärnuga, kui seal vaid neid Nõuka betoonkortereid poleks. Selles suhtes on Lääne-Saksamaa linnad ilusad. Lasnamäele sarnaseid suuri tüüpkortermajade rajoone pole. Või kui kusagil on pole need mulle veel silma hakanud. Millalgi lähen aga Berliini, küll seal saab neid kuhjaga näha.

Aga ega seal suurt vaatamisväärsusi olnudki. "Kesklinna" peatänav, kindlus (mulle tundus nagu oleks kindlusele plastaknad ette löödud), jõgi, suured pargid. Võibolla ongi linna suurimaks magnetiks rohelus. Päris kenad pargid olid. Ma pole kindel, kas kohalikud ütlevad selle kohta park, sest tuli meelde Taanis olnud Eesti vahetusõpilase lugu. Nimelt ühel päeval teatas vahetuspere, et läheme metsa jalutama, mille peale pani tark vahetusõpilane kohe kummikud jalga jms. Metsa jõudes olid "metsas" asfalteeritud teed, pingid, puhkekohad. Ehk siis polnudki nii väga mets.


Linna kohta tuli meelde veel see, et vanasti olevat pea igal peatänavale suunatud majal ukse kohal mõni piiblivärss või midagi mõne pühaku kohta kirjas olnud. Ja kuna meie külastatav linn oli just piisavalt vana, võis neid kirjasid ka pea igal teisel majal kohata


Põhimõtteliselt selline väike reis oligi. Pitsat sõime ka aga sellest pola vaja pikemalt kirjutada, kuigi päris hea oli.

Millest on aga mõtet kirjutada on see, et mind väisas laupäeval ja pühapäeval külaline. Ma ei tea, paljud teist mäletavad Lõuna-Aafrika päevilt väikest hollandi-saksa tüdrukut nimega Reini. Ema kindlasti ütleb, et ei mäleta ja ma pole midagi rääkinud, aga tegelikult kindlasti mäletad. Ta õpib hetkel Berliinis sotsioloogiat ja tuli külla. vahva. Aga huvitavam on veel see, kuidas ta seda tegi. Kui mina käisin laupäeval Münsterist umbes 60km kaugusel Rhedas rongiga, siis Reini tuli Münsterisse umbes 500km kauguselt Berliinist hääletades. Sõit võttis aega 13 tundi ja selle aja sees pakkusid küüti 7 autot. Kui küsisin, miks nii, ütles ta, et see oli väike harjutus, sest suvel on tal plaanis sõbraga hääletades Hispaania lõunarannikuni jõuda. Igatahes vägev.



pilt 2006. aasta veebruarist

Põhjameri

6. novembril pühkisime Charrise ja Terezaga Justkui juba traditsiooniliselt (ikkagi nädalavahetus) Münsteri tolmu jalgealt. Seekord sõna otseses mõttes, sest kui ma reedel loengust ühikasse jõudsin vahetasid töömehed minu toas akent ja kogu tuba oli tolmu täis. Jätsin koristamisrõõmu pühapäevaks.
Kusjuures praegu arvutan, et olen Münsteris olnud juba 5 nädalat ja igal nädalavehtusel (va esimesel) olen vähemalt ühel päeval Münsterist ära olnud. Huvitav, kuidas see linna laupäeval välja näeb?
Igatahes 6. - 8. novembril ei olnud tegu traditsiooniks saanud ühapäevalise linnareisiga, nimelt läksime kaema esimese aasta ajaloo üliõpilaste tutvumisreisi. Saksa keeles see nii kohmakana ei tundu - "Erstifahrt". See, et meil õnnestus sinna reisile minna oli üks õnnelik juhuste kokkulangemine. Alles seal kohapeal saime teada, kui priviligeeritud me oleme, sest esimese aasta ajaloolasi on Münsteri Ülikoolis umbes 300, kohti eraldati neile 20. Meie saime reisile, sest ma sattusin parajal ajal ajaloo instituuti ennast õppeainetele registreerima ja mind aitas magistrant, kes oli selle reisi korraldaja. Kui ainetele registreeritud, tuli ta lagedale looga, et kui tahtmist on, saaks ma minna sellele Põhjamere reisile. Kohad pidi küll täis olema, aga vahetusüliõpilastele pidavat saama alati erandi teha. Nii ma siis paningi kusagil oktoobri keskel oma nime kirja. Järgmisel päeval rääkisin sellest Charrisele (kes õpib antiikajalugu), kel oli ka soov kaasa tulla. Nii ma siis läksin järgmisel nädalal ja sain vahetusüliõpilastele veel ühe erandi. Ja kõige tipuks kuulsin 2 päeva enne reisi, et üks koht on vabanenud ja saime Tereza ka veel kaasa nihverdada (tema õppeaine nimi eesti keeles oleks vist andragoogika ehk adult education).

Niisiis läks meie rong reedel, 6. novembril Põhjamere poole. Kiire rongivahetus Osnabrükis (sinna maani saame tasuta sõita semestrikaaridga) ja edasi avastasin ennast juba uue liidumaa - Niedersachsen (eesti keeles Alam-Saksi) sügavustest. See liidumaa on tuntud põllumajanduse ja kaevanduste poolest. Pealinnaks on Hannover, plaanime ka kunagi kindlasti minna.

Osnabrükis läksime rongile suunaga Wilhelmshaven (kõlab juba natuke Taani moodi). Seal peaks olema Saksamaa kolmandana suurim sadam Hamburi ja Bremeni järel (mis on mõlemad sisemaa sadamad). Wilhelmshavenis paikneb ka Saksamaa Põhjamere suurim mereväebaas. Meid see kõik aga ei puudutanud, sest läksime rongist maha 10 km lõunapool, väikeses linnas nimega Varel. sealt edasi läksime minibussiga mere äärde, kus meid ootas rannamaja.

Esimene pime õhtu sai sisustatud peamiselt turvusmismängudega (mis kujunesid üliõpilastele kohaselt suhteliselt alkohoolseteks). Kui tutvumistega oli asi ühelpool sai hakate tegelema seltskonnamängudega, mis ei osutunud sugugi mitte vähemalkohoolseks.


Pärast hilist õhtusööki tahtsime ka Põhjamerd näha. Käsil oli kiire jalutuskäik pimedal promenaadil, kui Patrikul tuli mõte minna proovima, kui külm vesi on. Siinkohal ka väike pildimeenutus sellest


Järgmise päeva olid magistrandid ilusasti ära korraldanud ja seekord suhteliselt mittealkohoolselt. Sellegipoolest igav ei hakanud. Inimesed jagati gruppidesse ja iga grupp pidi päeva jooksul linnas erinevates kohtades etteantud loo põhjal fotoseerja valmis meisterdama. Loomulikult ei puudunud ka erinevad kontrollpunktid ja sealsed ülesanded. Õnneks ei sadanud. Küll aga nägime, milline Põhjamere rannik päevavalgel välja näeb. Seda arvestades polnudki Patrik nii väga mudane


Õhtul ootas ees järjekordne vägagi maitsev õhtusöök, pärast mida nägime iga grupi fotopresentatsiooni (mille minu grupp võitis). Ülejäänud õhtu sisustasid vanad head seltskonnamängud.

Pühapäeva hommikul oli ärkamine varajane. Koristasime, andsime maja üle ja kell 1 istusime Varelis rongi peale. Mulle tekitab nauke segadust, mis on igal saksamaa rongijaamas vähemalt üks selline kahtlane vend nagu allpool pildil näha on. Aru ma ei saa, kes nad enda arvates on: kas anarhistid, punkarid, äärmusvasakpoolsed või midagi muud. Igatahes igaühel on 3 sarnast elementi: riietele õmmeldud haakrist, mis on punasega maha tõmmetud, ogad riiete küljes ja koer.

Läksime Kölni (päriselt)

31. oktoober
Päeval, kui Rainer ja teised USAkad Halloweeni pidasid, käisime meie Kölnis.
Äratus oli jällegi ebamaiselt vara - kell 7. Kella 8 paiku olime raudteejaamast juba esimese hommikukohvi ostnud ja ootasime rongi väljumist. 2 tundi ja 4 minutit hiljem olimegi Nordrhein - Westfaleni suurimas linnas Kölnis. Ees ootas meid 7 politseibussi pluss terve hunnik tavalisi politseiautosid. nimelt samal ajal toimus jalgpallilahing kohaliku kölni meeskonna ja hannoveri vahel (mitte köln 1:0 kaotas). meid aga see sagimine ei häirinud ja seadsime sammud hoopis kölni toomkiriku poole (saksa keeles on selle nimi Kölni katedraal). see oli üks väheseid hooneid, mis II MS ajal linnas suuremate purustusteta pääses (neid suuremaid purustusi on tänaseni igas linnas aru saada. sellest räägin millalgi hiljem). väidetakse, et kirik jäeti püsti, kuna see olevat liitlasvägede lennukitele hea orientiir nägemaks, kui kaugele saksamaale on jõutud.


Pildilt seda küll väga hästi aru saada ei ole, aga see kirik on massiivne! Wikipeedia andmetel üks maailma suurimaid ja Põhja-Euroopa suurim kirik. välimuselt meenutas mulle natuke Barcelonas asuvat Segrada Familia kirikut. natuke internetis ringi surfamist ja leidsin, et see võrdlus ei olegi nii väga mööda. Segrada Familia kirik on kuulust kogunud kui kirik "mida alati ehitatakse". selle ehitamist alustati 1882. aastal ja kõige uuemad allikad väidavad, et kirik ei saa valmis enne 2026. aastat. Kõik see ei ole aga Kölni katedraali kõrval justkui midagi. seda kirikut hakati ehitama aastal 1248 ja saadi valmis 1880 - ehk siis üle 600 aasta.

Kirik on 157m kõrge, mis tegi temast 19. sajandi lõpus lühikeseks perioodiks maailma kõrgeima ehitisi (kuni valmis Washingtoni monument). niipalju siis igasugustest arvudest, ajaloost ja sarnasustest.
otsustasime vallutada ka kiriku vaatetorni, kuhu otsa ronimine oli veelgi peadpööritavam kui oleviste torni minek. sealt, 100m kõrguselt, avanes aga päris korralik vaade kogu linnale ja Reini jõele. Kusjuures Kölnis asub loomulikult Euroopa kõige tähtsam sisemaa sadam.




Edasi liikusime mööda Reini jõe äärt lõuna poole, kus asus kuulus šokolaadimuuseum. meie seltskonna kurvastuseks oli rõhk pandud sõnale muuseum ja tähelepanuta jäetud esimene osa "šokolaad". kogu üritusel oli ehtsa šokolaadiga pistmist niipalju, et iga pileti ostja sai väikese (1cm x 1cm) suuruse šokolaadi, mille valmistamist sai küll muuseumis näha. tegelikult oleks olnud igati sobilikum nimi hoopis "kakaomuuseum", sest põhiliselt oli juttu sellest, kuidas kakao arengumaadest euroopasse jõuab. näiteks kas teadsite, et kakaooad näevad välja sellised?


neid on vaja lihtsalt piisavalt pressi all hoida ja päikese käes kuivatada (neid isegi ei röstita), et nad meile tuttava pruunika väljanägemise saavutaksid


pärast kõike seda jäi napilt aega, et kölni vanalinna jõuda ja kohalikku Kölsch õlu maitsta.


igatahes võiks öelda, et köln on nii suur, et ühe päevaga nägime umbes 1/3 kohtadest, mida näha tahaks. seega 1 - 2 korda peaks sinna kindlasti tagasi minema.
lõppu lisan ka "perepildi", mis on tehtud toomkirku ees