Ehk siis järjekordne nädalavahetus on möödas ja sai jällegi natuke ringi vaadatud. Seekordseks nädalavahetuseks olid read aga nõrgenenud: Tereza pidi minema Prahasse hambaarsti juurde (breketitega jamama), olles Interneti saamiseks oktoobri alguses avalduse sisse andnud tuli Marikale lõpuks teada, et tehnik saabub laupäeval 8 ja 5 vahel (nüüd siis pärast 6 nädalat sai Interneti) ja tavalisest seltskonnas paar inimest läks Bremenisse ja mõni oli haige. Samas minul ja Charrisel oli juba väike rutiinitunne sisse tekkinud, oleme ju igal nädalavahetusel kusagil käinud, kuidas siis seekord ei lähe. Mõtlesime, et kuhugi lähedale võiks ikkagi minna. Seega ajasime kokku 7 - 8 inimest ja läksime vaatama kaksiklinna Rheda - Wiedenbrück.
Selline väike Pärnu suurune linnake. Linna tegi vaatamist väärivaks aga selle ajalugu. Nimelt on pea igal Saksamaa linnal minevikus kaks sarnast punkti: a)linna loomise juures on tähtsal kohal mõni Rooma pühak b)linn pommitati II MS ajal maatasa. Rheda - Wiedenbrück oli aga nii mõttetu koht, et selle pommitamisest poleks mingit strateegilist kasu olnud. Seetõttu pole kaksiklinna majad vanad vaid välimuselt (nagu enamikes Saksamaa linnades) vaid ka sisult. Pildil on linna üks peatänavatest.
Päris kena, hubane linn oli. Võrdleks jälle Pärnuga, kui seal vaid neid Nõuka betoonkortereid poleks. Selles suhtes on Lääne-Saksamaa linnad ilusad. Lasnamäele sarnaseid suuri tüüpkortermajade rajoone pole. Või kui kusagil on pole need mulle veel silma hakanud. Millalgi lähen aga Berliini, küll seal saab neid kuhjaga näha.
Aga ega seal suurt vaatamisväärsusi olnudki. "Kesklinna" peatänav, kindlus (mulle tundus nagu oleks kindlusele plastaknad ette löödud), jõgi, suured pargid. Võibolla ongi linna suurimaks magnetiks rohelus. Päris kenad pargid olid. Ma pole kindel, kas kohalikud ütlevad selle kohta park, sest tuli meelde Taanis olnud Eesti vahetusõpilase lugu. Nimelt ühel päeval teatas vahetuspere, et läheme metsa jalutama, mille peale pani tark vahetusõpilane kohe kummikud jalga jms. Metsa jõudes olid "metsas" asfalteeritud teed, pingid, puhkekohad. Ehk siis polnudki nii väga mets.
Linna kohta tuli meelde veel see, et vanasti olevat pea igal peatänavale suunatud majal ukse kohal mõni piiblivärss või midagi mõne pühaku kohta kirjas olnud. Ja kuna meie külastatav linn oli just piisavalt vana, võis neid kirjasid ka pea igal teisel majal kohata
Põhimõtteliselt selline väike reis oligi. Pitsat sõime ka aga sellest pola vaja pikemalt kirjutada, kuigi päris hea oli.
Millest on aga mõtet kirjutada on see, et mind väisas laupäeval ja pühapäeval külaline. Ma ei tea, paljud teist mäletavad Lõuna-Aafrika päevilt väikest hollandi-saksa tüdrukut nimega Reini. Ema kindlasti ütleb, et ei mäleta ja ma pole midagi rääkinud, aga tegelikult kindlasti mäletad. Ta õpib hetkel Berliinis sotsioloogiat ja tuli külla. vahva. Aga huvitavam on veel see, kuidas ta seda tegi. Kui mina käisin laupäeval Münsterist umbes 60km kaugusel Rhedas rongiga, siis Reini tuli Münsterisse umbes 500km kauguselt Berliinist hääletades. Sõit võttis aega 13 tundi ja selle aja sees pakkusid küüti 7 autot. Kui küsisin, miks nii, ütles ta, et see oli väike harjutus, sest suvel on tal plaanis sõbraga hääletades Hispaania lõunarannikuni jõuda. Igatahes vägev.
pilt 2006. aasta veebruarist
No comments:
Post a Comment