Kelle nägu on Venemaa? Kas Stalini? Kas Putini? Ei! Puškini!

Vähemalt siinne kirjanduse õppejõud tuli esimese tunni alguses sellise mõttega lagedale. Põhjendas ära ka – Venemaal on palju inimesi, kes armastavad Stalinit. Samas ka neid, kes teda vihkavad ja neid keda ta ükskõikseks jätab. Putiniga sama lugu. Sellist vene inimest, kellele aga Puškin ei meeldiks või keda Puškin ükskõikseks jätab polevat meie õpetaja oma elus kohanud. Puškin on nagu positiivne kangelane, riigi maskott. Selle näoga võib minna ükskõik kuhu maailmas ja see ei tekitavat negatiivseid tundeid. Esimesel tunnil jõudis ta veel hingelt ära rääkida oma mure, mis on seotud Meistri ja Margaritaga. Nimelt 6 aastat tagasi vändati sellest raamatust ka film (õigemini 10 osaline seriaal), nüüd tuuritab Venemaal ringi sellenimeline muusikal. Õppejõu arvates on see kõik aga liiga kommerts ja millestki nii armsast ja ilusast üritatakse luua pop-kultuuri. See selleks. Tegelikult tahtsin rääkida koolist üldiselt. Korralduse koha pealt on raske midagi negatiivset leida. Tunnid toimuvad kõrvalühika ühes tiivas, nii et hommikul võtab loengusse minek aga vähem kui 5 minutit. Tunnis oleme tavaliselt neljakesi (4 siinset eestlast, kusagilt on justkui meelde jäänud justkui millalgi ühineks meiega ka üks sakslane), kirjanduses ja filmitunnis kuuekesi (lisaks meile neljale ka 2 inglast). Õppejõud on igati tasemel ja rõõmsameelsed. Kui sõnadest aru ei saa, siis osatakse see kas kehakeele või inglise/saksa keeles arusaadavaks teha. Erinevaid keeleõppeprogramme on igale maitsele. Praegusel hetkel tundub, et võtan kõiki aineid, mida võimalik. Annan ka väikse ülevaate, mida meile siis ka pakutakse:

vene keele grammatika – palju selgitamist vist ei vaja.

kõnekeele praktika – seda annab sama õppejõud, kes grammatikatki nii et ühes tunnis õpime reegleid ja näiteid, teises proovime neid ka kohe kasutada.

vene tegusõnad – praegu tundub, et mahukaim aine. Kogu semestri tegelema erinevate liikumisverbide ja lõpetatud/lõpetamata tegusõnade jms.

leksika – pole veel toimunud. Selleks aineks anti 2 nädalat aega, et end vene keelega kurssi viia.

19. sajandi kirjandus – esimesel tunnil lugesime kergemaid Puškini luuletusi. Praegu arvan, et ega me see semester Puškinist kuhugi kaugemale ei jõuagi.

vene heliloojad – seal väga rääkida ei saagi. Põhiliselt õppejõud räägib helilooja elust, loomingu sisust jms ja siis illustreerib seda sellesama loominguga.

Kaasaegne kirjandus - esimesel tunnil jättis õppejõud lugeda ühe peatüki raamatust Sergei Dovlatov „Kompromiss“. Raamatu tegevus toimub Tallinnas. Samas need 25 lk on minu jaoks veel ilmselgelt midagi sellist, mida ma ilma google translate’ita veel lugeda ei suuda.

Vene laulud – sisu aine nimest palju ei erinegi. Laulame tuntumaid vene laule, õppejõud saadab kitarril.

Vene Idee – hakkab 2 nädalat hiljem. Rääkisin õppejõuga ja küsisin, millest seal juttu tuleb. Tõotab huvitav loeng tulla, sest hakkama vene hinge eripärasid lahkama. Eelmiste siinsete õpilaste tagasiside, mida kuulnud olen, on igatahes väga positiivne olnud.

Vene film – vaatame vene kino parimaid palasid ja kirjutame arvustusi.

Selle hea juures on nagu ikka ka väike tõrvatilk. Olgugi et klassiruumid on väikesed (samas piisavalt suured, et 6 inimest ära mahutada) ei suudeta neid kuidagi soojaks kütta. Keskkütte radikas on õrnalt leige, lisaks ostetud elektriradikad on küll päris võimsad aga kui mitmes klassis neid korraga kasutatakse läheb jälle elekter ära. Nii et tunnis istume jopedes. Nii külm, et seal mütsi ja kindaid kandma peaks õnneks aga ei ole. Samas kui mõnikord kõik klapib, saab isegi ilma jopeta tunni peetud.

Head Vabariigi aastapäeva!

Kodumaa kaitsjate päev

Eile oli Venemaal selline püha, mida kohalik rahvas kutsub lihtsalt meestepäevaks. Vaatasin järele, et seda päeva tähistatakse lisaks Venemaale ka Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Ukrainas, Valgevenes ja veel mõnes endises liiduvabariigis. Algselt tunti seda Punaarmee päevana, siis nimetati ümber Nõukogude Armee ja Mereväe päevaks ja 1991. anti tänane nimi. Ametlikult on see nii meeste kui ka naiste püha (sest punaarmees teenis palju naisi), reaalsuses see täitsa nii siiski ei ole. Ei viitsinud igavese tule juurde minna aga olen suht kindel, et täna on seal auvalve ja tavapärasest rohkem lilli ja pärgasid. Õhtul oli igatahes kuulda ligi 10 minuti pikkust ilutulestikku. Siin võetakse pühasid ikka tõsiselt.

Pildil ei ole aga kodumaakaitsjatega mingit seost. Algas kõik laupäeval, kui meid (meie all mõtlen 4 eestlast) oli kutsutud ühe kohaliku festivalikorraldaja ja hipi korterisse istumisele. Seal selgus, et tegu on Krishnadega, kes põletasid viirukeid, jõid ingveriga teed ja laulsid mantraid. Olemine kujunes päris meeldejäävaks. Õhtul 9 paiku suundusime tagasi kesklinna, sest eelmisel õhtul olime tuttavaks saanud ühe hispaanlasega, kel oli järgmisel päeval sünnipäev. Kuna ühiselamu pannakse siin õhtul kell 23 lukku ja avatakse uuesti kell 6 hommikul, oli plaan pooleteiseks tunniks sünnipäevalt läbi astuda. Kui kell oli 22.55 oli selge, et kella 23ks koju jõudmine jääb seekord ära, seega aega oli veel küllaga. Umbes kella 1 ajal suundusime siis klubi poole. Järjekordne huvitav kogemus. Klubi Venemaal (no olgu see on esimene klubi, kus ma siin käinud olen, nii et üldistusi teha on veel veidi vara) ei ole päris selline, nagu seda on Eesti ja Saksa klubid. Esiteks muidugi see, et suitsetajatel on vaba voli igal pool suitsetada, teine erinevus on aga pildilt hästi näha. Väga kaua seal klubis olla ei viitsinud nii et käisime veel ühest pubist läbi ja viimased poolteist tundi lõime aega surnuks selle sama hispaanlase korteris. Kell 6.05 tehti ühika uks jälle lahti ja sai lõpuks koju magama.

Hinnad

Mõtlesin, et äkki oleks teil huvitav teada saada, palju siin ka asjad maksavad. Suurem osa hindu on siin suht samas suurusjärgus, mõni jälle kõvasti odavam:

Piim 2,5% - 24 rubla

Leib 0,3kg – 17.10 rubla

Kapsas 1kg – 35 rubla

Väike kohupiim – 20.50 rubla

Apelsin 1kg – 36 kuni 55 rubla

Kõige odavam 5 liitrine vesi – 34 rubla

Bussipilet Voronežis päeval 8 rubla, õhtul 12

Metroopilet Moskvas - 27 rubla

Trollipilet Himkis – 27 rubla

Pool portsjonit suppi ühika sööklas – 14 rubla

Kõige odavam päevapraad mida tänaval näinud olen ehk „bisnes lantš“ 135 rubla

Vene õlu poes – umbes 25 rubla

Vene õlu pubis 40 – 120 rubla

Tee pubis – 60 rubla (tavaliselt kannus ehk umbes 4 tassitäit)

Kinopilet 70 – 150 rubla

Maapähklid 1kg – 100 rubla

Vihik raamatupoes – 15 - 30 rubla. Samas leidub ka vanu nõukaaja omi hinnaga 2.20

Kartul 1kg – 40 rubla

Endal küll kogemusi pole aga riided jms kaup peaks samas jällegi Eesti omadest kallim olema. Kõvasti kallimad on ka liha- ja juustutooted. Isegi pelmeenid on siin kallimad.Pigem kallimad ka kõiksugused piimatooted.

Eluolu

Sünnipäev peetud, suured tänud kodustele õnnesoovide eest. Seekordne sünnipäev oli eriline, sest ta tuli mulle meelde alles siis, kui lõuna paiku tuli meelde telefoni vaadata ja seal olid selle teemalised sms’id. Sai seda ka veidi tähistatud, seltsiks üleeile saabunud toakaaslane Richard (eestlane, kes oli siin ka eelmisel semestril). Külastasime pubi nimega Barack O’Mama. Niivõrd jube kallis kui Moskvas seal õnneks ei olnud, samas väljas söömiskäimise lõbu siin selle stipi eest ikkagi lubada ei saa. Või õigemini saab ikka aga sel juhul ei jätku stipist kuu lõpuni elamiseks.

Kool veel alanud ei ole. Pidi muidu esmaspäeval algama aga gripi tõttu on vähemalt nädala edasi lükatud. Uuel esmaspäeval lähen jälle kaema, siis saan uuemat infot. Ühikas töötab ka karantiinirežiimil, mis tähendab, et meie saama välja minna küll aga ühtegi võõrast välisuksest edasi ei lasta. Kuna aga ma ei tea siin kedagi, siis mind see absoluutselt ei puuduta.

Esmamuljeid linnast ka. Olgugi et siin ühtegi valimist lähitulevikus tulemas ei ole domineerib ikkagi igal pool Putini partei plakatid. Natuke imelik on vaadata, et peatänaval soovib Ühtne Venemaa partei ikka veel head uut aastat. Polikliinikus hoiatas seesamune partei inimesi gripi eest ja õpetas, kuidas tuleb käituda. Tundub, et kõikidele õppejõududele on saadetud partei kalendrid, mis igal laual ilutsevad. Igatahes huvitav on kõike seda näha aga omas Eestis sellist elu küll näha ei tahaks. Linna põhitänav on Revolutsiooni prospekt, mina elan uulitsa Friedriha Engelsal, läheduses on Komsomoli, Oktoobri, Kolhoosi jms tänavad. Peatänavad kohtuvad ilusasti linna keskel asuval Lenini väljakul, mille keskel teadatuntud mehike käega õige suuna kätte näitab. Igatahes elu nagu ajalooraamatus. Tore on näha ka neid ümaraid väikeseid busse, mille haisu on kõik kohad täis. Veel pole juhust olnud aga varsti tahaks nendega väikese ringi teha. Kuna pilet on kõigest 7 rubla võib seda vabalt kasutada ka turistina linna nägemiseks. Nii et kui kool on alanud ja juba piisav seltskond on koos, võib termose ja võileivad kaasa võtta ja pool päevakest linnas ringi kärutada.

Richard on natuke valgustanud ka seda, kuidas siin asjad käivad. Näiteks kuidas dokumendi koju unustanult valvuriga uksest või muust sarnasest olukorrast ikkagi läbi saada. Kui vaatad, et miski muu enam ei aita ja vaieldud on juba tükk aega tuleb teha kaval nägu, ulatada šokolaad, raha vms ja öelda „мой последний аргумент". Samas selliseid olukordi mul veel tekkinud ei ole, kus õpitud tarkusetera kasutada.

Ees on esimene nädalavahetus, eks ole näha, mida põnevat on sel linnal ja ühikal selleks puhuks pakkuda.

Voronež

Jõudsingi ilusasi kohale. 10h rongisõit polnudki nii hull kui arvasin. Olgugi et rong kõikus ja kolises kõvasti ja magamiskoht oli mõeldud inimesele, kes on lühem kui 160cm oli kogemus huvitav. Ma ei reisinud mitte kupees vaid vooditega koridoris. Minu voodi üleval oli veel üks voodi, nendest ülekoridori 4 voodikohta. Seal olid mingid toredad vanatädid, kes kutsusid mind teed jooma ja šokolaadi sööma. Kui küsisin, kas teed juuakse lusikas sees tegid 3 tk suured silmad ja ütlesid, et pole sellisest kombest midagi kuulnud. Neljas aga ütles, et tema lusikat ära ei võta, mida ülejäänud kolm pidasid imelikuks. Üks neist oli käinud 2 korda Pärnus, kus oli elanud ta vanatädi, teine oli käinud Jurmalas. Kahjuks kustutati siis aga vagunis tuled ja aeti kõik magama. Kell 7.16 hommikul rongist välja astudes nägin lühikest mehikest sildiga Сильвер Кюнгас, kes oli mulle vastu saadetud. Tegu oli Niklolai Aleksandrovitšiga, kes viis mu jaamast 10min kaugusel asuvasse ühikasse. Ühikast sain võtme, madratsi, tekid, padja ja voodipesu. Ühikas on põhimõtteliselt sarnane Tartu renoveerimata ühikaga, kui wc ja dušš välja arvata. Need on siin vist igal pool minu jaoks omamoodi nähtus. Näiteks täna käisin ülikooli jaoks polikliinikus röntgenipilte tegemas (mille tegemiseks läks 4 tundi ja 13 erinevat templit) ja ka seal oli tualetiks jäljed ja auk põrandas. Kaasavõetud passipiltidest on 6tk juba ma ei tea kuhu ära kulunud. 1 läks ühika passi jaoks, mida sissepääsu juures on vaja näidata. Seda, miks ühikajuhatajal veel 2 fotot vaja läks ma aru ei saanudki. Õnneks ma ise kusagil migratsiooniametis ennast registreerima ei pea, selle teeb ära ülikool. Küll aga öeldi mulle, et ma oleks Moskvas kindlasti pidanud ennast registreerima. Samas ma väga ei muretse, küll nad oskavad asja ära lahendada. Linnas väga veel ringi käinud ei ole. Eile lihtsalt vaatasin kus polikliinik, raudteejaam, toidupood jms asuvad. Leidsin ka McDonaldsi kus lootsin internetti saada (kuna uksel on suured sildid wifi) aga seal seda wifit ikkagi ei olnud. Nüüd siis ühes kinos leidsin ühe koha. Toanaabrit veel näinud ei ole aga ta peaks olema eestlane, kes siin eelmisel semestril juba oli. Ta peaks lähipäevil saabuma, siis saan talt rohkem infot siinse elu kohta.

Esmamuljed Moskvast

Saigi nüüd siis see Saksa lipp siit minema pühitud. Nüüd puhuvad hoopis teised tuuled.

Esmamuljed on igatahes väga meeldivad. Esimesel päeval suurt midagi korda ei saatnudki. Niisama jõlkusin siin Himki kortermajade vahel ringi, vaatasin kus marsad peatuvad (õige vastus on igalpool, ka keset tänavat kui vaja), kus täpselt lähib toidupood asub ja millise trolliga oleks kõige mugavam Planernaja metroojaama sõita. Lisaks leidsin ka ühe pubi, kus näidatakse jalgpalli ja kus saab internetti kasutada.

Tänane päev oli aga hoopis midagi muud. Päev algas sellega, et olin läbi une äratuskella kinni pannud. Nii, et esimene äratus, mida täpsemalt mõletan oli see, kui Jüri korteri koristaja küsis, kas ta võiks seal toas triikima hakata. Ikka võis! Tegin siis väikese hommikueine ja hakkasin kesklinna poole minema, peas kumisemas Jüri hoiatus, et "Moskva on sigasuur linn" ja tasuks hoolega jälgida, millist transporti kasutad, vahemaad on massiivsed. Sellepärast olingi juba ilusti eelmisel päeval ära vaadanud, et marsade peal on väga mugavalt suured sildid kui nad metroojaama sõidavad (mind huvitasid sildid kas Planernaja või Rechnoj Vokzal. Vaatasin parajasti, millal järgmine troll tuleb kui ette minu kõrval peatus marsa suure kirjaga Rechnoj Vokzal. Polnud siis ju muud vaja küsidagi, kui vaid pileti hinda, sest kõik muu oli ju niigi selge. 15 min hiljem, kui juht Ikea juures kõik välja ajas sai selgeks, et see silt on neil marsadel väljas ka siis, kui nad metroost parasjagu tulevad. Polnud hullu midagi, seal samas seisis veel vähemalt 10 marsat ja saingi natuke vene keelt harjutada. Pool tundi hiljem olingi Planernaja metroos. Väike pettumus oli, et suurem osa marsasid on pea tuttuued mersu bussid. Nii et mingit erilist kogemust sõidu mõttes ei saanud. Mäletan, kui LAVis marsaga sõit oli siis oli see omamoodi kogemus. Sealne marsa ei õigustanud oma nime, sest marsruuti tal polnud. Ütle vaid kuhu vaja minna ja ta viib (alati küll suure ringiga, sest ka teised 10 inimest on vaja kuhugi ära viia). LAVis oli veel see huvitav, et juht ei tegelenud rahaga vaid rahaga pidi tegelema reisija, kes ruumi puudusel juhi kõrvale istus. Pidin seal minagi kõikidelt raha kokku koguma ja õige summa tagasi andma. Siin aga on juhid nii multifunktsionaalsed, et suudavad korraga nii sõita, kaasliiklejaid kiruda kui ka kliente teenindada.

Metroo teeb siin ikka elu mugavaks. Olgugi et Moskvas endas elab üle 10 miljoni inimese on metrood kasutades tunne nagu oleks väikeses Tartus. Mitte et meil Tartus Metroo oleks aga selles mõttes, et kõik on justkui käe-jala juures. Kõik kohad on metroopeatuseid täis ja põhimõtteliselt 20 minutiga jõuab ka kõige kaugemasse nurka. Need on ka turvalised. Näiteks Planernaja peatuses sain kokku 23 militsionääri. Nende hulgas ka tõsised OMONi kapid. Teistes jaamades nii palju ei näinud aga tükki viis oli neid ikka igal pool. Rongide iseloomustamiseks ei saa küll kasutada väljendis "päevinäinud". Need on ikka aastakümneid näinud. Loksuvad ja kolisevad nii, et sõidu ajal ei saa oma kõrval oleva inimesega üldse rääkida. Kui järsku hoo maha võtab, siis on huvitav vaadata, kuidas mõni seda veel ära tabanud ei ole ja karjub lähedalseisvale sõbrale kõrva edasi ja siis poolepealt muudab tooni.

Üldse on siin huvitav inimesi vaadata. Näiteks metroos astus rongi üks mees kellel olid kaasa võetud suusad. Need olid ilusasti alt ja ülevalt nööriga kinni seotud. Oli näha, et suusad on uued, sest nad läikisid ja klambri auke ei olnud sisse puuritud. Suuskadel oli puhtas eesti keeles uhke silt "Dünamo Suusavabrik "Tallinn"". Vanamees ise nägi ka nii muhe välja, et mõtlesin, et küsin luba tast pilti teha. Samal hetkel kui selline mõte tuli jäi aga rong seisma ja oligi minu peatus. Soov Punast Väljakut ja Kremli näha oli seekord suurem.

Selliseid väikeseid naljakaid asju oli täna terve päev täis, nii et mul oli terve aja loll irve näol. Näiteks päeva edenedes, kui põhikohad Kremli ja Punase väljaku lähedal olid nähtud kõndisin jõekallast mööda ida suunas piki Moskvoretskaja Naberezhnaja tänavat pidi. Õigemini siin justkui polegi väikeseid armsaid tänavaid. Kui on, siis ikka sellised, et vähemalt 4 autorida kummaski suunas. Kõndisin ringi ja tegin pilte kui märkasin kauguses Stalinistliku hoonet. Üks nendest mida kutsutakse seitsmeks õeks. Teadsin, et üks on välisministeeriumi maja, üks ülikooli peahoone, 2tk hotellid ja siis vist ülejäänud on elamud. Lähim inimene (venelased küll vist vaidleksid vastu, kas nad niiväga inimesed on) oli miilits. Küsisin siis temalt, millega antud juhul tegu on. Ta vastas, et maja nimi on Suur Stalini maja ja tegu on kortermajaga. Nüüd vaatasin järgi, et nimega pani ta küll veits puusse. Õigem oleks Котельническая Набережная.

Igatahes, see polnud jutu point. Sealt miilitsaputkast 50 meetrit eemal (Kremli müüri nurgast võibolla 300m eemal) keeras järsku üks auto suurelt teelt kõnniteele , kust algas ülekäigurada. Hüppas kiiruga autost välja. Ega ta suurt midagi muud ei teinudki kui läks aga posti taha, tegi oma häda ära ja kimas oma Ladaga minema. Selliseid väikeseid lõbusaid juhtumeid oli terve päev täis, mis jätsid näole konstantse lolli irve.

Õhtul poes käies võis piimaletis muuhulgas osta ka Tere keefirit. Pakk muidu samasugune kui Eestis, lihtsalt üks pool eesti keeles, teine vene keeles. Šokolaadiletti ei viitsinud vaatma minna, kas sealt saaks ka Kalevit osta. Ei hakanud ennast traumeerima. Muidu vedasin ilma asjata 7 šokolaaditahvlit kaasa.