Esmamuljed on igatahes väga meeldivad. Esimesel päeval suurt midagi korda ei saatnudki. Niisama jõlkusin siin Himki kortermajade vahel ringi, vaatasin kus marsad peatuvad (õige vastus on igalpool, ka keset tänavat kui vaja), kus täpselt lähib toidupood asub ja millise trolliga oleks kõige mugavam Planernaja metroojaama sõita. Lisaks leidsin ka ühe pubi, kus näidatakse jalgpalli ja kus saab internetti kasutada.
Tänane päev oli aga hoopis midagi muud. Päev algas sellega, et olin läbi une äratuskella kinni pannud. Nii, et esimene äratus, mida täpsemalt mõletan oli see, kui Jüri korteri koristaja küsis, kas ta võiks seal toas triikima hakata. Ikka võis! Tegin siis väikese hommikueine ja hakkasin kesklinna poole minema, peas kumisemas Jüri hoiatus, et "Moskva on sigasuur linn" ja tasuks hoolega jälgida, millist transporti kasutad, vahemaad on massiivsed. Sellepärast olingi juba ilusti eelmisel päeval ära vaadanud, et marsade peal on väga mugavalt suured sildid kui nad metroojaama sõidavad (mind huvitasid sildid kas Planernaja või Rechnoj Vokzal. Vaatasin parajasti, millal järgmine troll tuleb kui ette minu kõrval peatus marsa suure kirjaga Rechnoj Vokzal. Polnud siis ju muud vaja küsidagi, kui vaid pileti hinda, sest kõik muu oli ju niigi selge. 15 min hiljem, kui juht Ikea juures kõik välja ajas sai selgeks, et see silt on neil marsadel väljas ka siis, kui nad metroost parasjagu tulevad. Polnud hullu midagi, seal samas seisis veel vähemalt 10 marsat ja saingi natuke vene keelt harjutada. Pool tundi hiljem olingi Planernaja metroos. Väike pettumus oli, et suurem osa marsasid on pea tuttuued mersu bussid. Nii et mingit erilist kogemust sõidu mõttes ei saanud. Mäletan, kui LAVis marsaga sõit oli siis oli see omamoodi kogemus. Sealne marsa ei õigustanud oma nime, sest marsruuti tal polnud. Ütle vaid kuhu vaja minna ja ta viib (alati küll suure ringiga, sest ka teised 10 inimest on vaja kuhugi ära viia). LAVis oli veel see huvitav, et juht ei tegelenud rahaga vaid rahaga pidi tegelema reisija, kes ruumi puudusel juhi kõrvale istus. Pidin seal minagi kõikidelt raha kokku koguma ja õige summa tagasi andma. Siin aga on juhid nii multifunktsionaalsed, et suudavad korraga nii sõita, kaasliiklejaid kiruda kui ka kliente teenindada.
Metroo teeb siin ikka elu mugavaks. Olgugi et Moskvas endas elab üle 10 miljoni inimese on metrood kasutades tunne nagu oleks väikeses Tartus. Mitte et meil Tartus Metroo oleks aga selles mõttes, et kõik on justkui käe-jala juures. Kõik kohad on metroopeatuseid täis ja põhimõtteliselt 20 minutiga jõuab ka kõige kaugemasse nurka. Need on ka turvalised. Näiteks Planernaja peatuses sain kokku 23 militsionääri. Nende hulgas ka tõsised OMONi kapid. Teistes jaamades nii palju ei näinud aga tükki viis oli neid ikka igal pool. Rongide iseloomustamiseks ei saa küll kasutada väljendis "päevinäinud". Need on ikka aastakümneid näinud. Loksuvad ja kolisevad nii, et sõidu ajal ei saa oma kõrval oleva inimesega üldse rääkida. Kui järsku hoo maha võtab, siis on huvitav vaadata, kuidas mõni seda veel ära tabanud ei ole ja karjub lähedalseisvale sõbrale kõrva edasi ja siis poolepealt muudab tooni.
Üldse on siin huvitav inimesi vaadata. Näiteks metroos astus rongi üks mees kellel olid kaasa võetud suusad. Need olid ilusasti alt ja ülevalt nööriga kinni seotud. Oli näha, et suusad on uued, sest nad läikisid ja klambri auke ei olnud sisse puuritud. Suuskadel oli puhtas eesti keeles uhke silt "Dünamo Suusavabrik "Tallinn"". Vanamees ise nägi ka nii muhe välja, et mõtlesin, et küsin luba tast pilti teha. Samal hetkel kui selline mõte tuli jäi aga rong seisma ja oligi minu peatus. Soov Punast Väljakut ja Kremli näha oli seekord suurem.
Selliseid väikeseid naljakaid asju oli täna terve päev täis, nii et mul oli terve aja loll irve näol. Näiteks päeva edenedes, kui põhikohad Kremli ja Punase väljaku lähedal olid nähtud kõndisin jõekallast mööda ida suunas piki Moskvoretskaja Naberezhnaja tänavat pidi. Õigemini siin justkui polegi väikeseid armsaid tänavaid. Kui on, siis ikka sellised, et vähemalt 4 autorida kummaski suunas. Kõndisin ringi ja tegin pilte kui märkasin kauguses Stalinistliku hoonet. Üks nendest mida kutsutakse seitsmeks õeks. Teadsin, et üks on välisministeeriumi maja, üks ülikooli peahoone, 2tk hotellid ja siis vist ülejäänud on elamud. Lähim inimene (venelased küll vist vaidleksid vastu, kas nad niiväga inimesed on) oli miilits. Küsisin siis temalt, millega antud juhul tegu on. Ta vastas, et maja nimi on Suur Stalini maja ja tegu on kortermajaga. Nüüd vaatasin järgi, et nimega pani ta küll veits puusse. Õigem oleks Котельническая Набережная.
Igatahes, see polnud jutu point. Sealt miilitsaputkast 50 meetrit eemal (Kremli müüri nurgast võibolla 300m eemal) keeras järsku üks auto suurelt teelt kõnniteele , kust algas ülekäigurada. Hüppas kiiruga autost välja. Ega ta suurt midagi muud ei teinudki kui läks aga posti taha, tegi oma häda ära ja kimas oma Ladaga minema. Selliseid väikeseid lõbusaid juhtumeid oli terve päev täis, mis jätsid näole konstantse lolli irve.
Õhtul poes käies võis piimaletis muuhulgas osta ka Tere keefirit. Pakk muidu samasugune kui Eestis, lihtsalt üks pool eesti keeles, teine vene keeles. Šokolaadiletti ei viitsinud vaatma minna, kas sealt saaks ka Kalevit osta. Ei hakanud ennast traumeerima. Muidu vedasin ilma asjata 7 šokolaaditahvlit kaasa.
No comments:
Post a Comment