Jõuluehted

Linnatänavad on valgustatud ja kaunistatud umbes samamoodi kui Tallinnas, Tartus või kui iganes. Näiteks pilt, mille tegin eelmisel laupäeval Osnabrückis.

See oli aga äärmiselt külm nädalavahetus (-14 'C), nii et lihtsalt jõululaadal ringi jalutada ei olnud väga hea idee. Ainuke võimalus sooja saada oli seista suure rahvamassi keskel ja glöggi juua. Aga see selleks.

Samas ühika lähedal on üks pere enda maja seinale jõuluvana ronima pannud:

Arvatavasti sattusid selle pere naabrid ameerikalikult hasarti ja pidid naabri üle trumpama. Seetõttu oli ka naabermajal jõuluvana. Seekord katusel ja tundub justkui oleks ta seal ära külmunud.

Selleks aastaks kõik,

häid jõule!

Jalgrattaparadiis

Olen mitu korda rõhutanud, et Münster on Saksamaa jalgrattapealinn. Öeldakse, et Münsteris on kaks korda rohkem jalgrattaid kui sissekirjutatud inimesi. Üleeelmises postituses oli pilt minu krigisevast jalgrattas "Sparta", seekord lisan mõned pildid Münsteri igapäevaelust jalgratastel.

Esiteks, kui sul on kaks väikest last, ei pea ratast sugugi nurka viskama. On mitu võimalust:

Näiteks ühe lapse saab panna pakiraamil olevale istmele, teise lapse jaoks saab ratta taha kinnitada aga käru. Seda juhul kui teine laps on väga väike. Kui teine laps on veidi suurem ja oskab juba ise rattal püsida, saab ratta taha kinnitada pooliku lasteratta.

Sulle meeldib rattaga sõites rohkem lesida, kui sirgelt istuda? Pole probleemi:

Tahad õlut juua aga samal ajal vändata ja tunda, et oled ratta seljas? Miks mitte:

Kuhu aga kõik need rattad parkida? Näiteks raamatukogu ette:

Või hoopis rongijaama ümbrusesse?

Või ühika ette?

Või miks mitte hoopis neljatasandilisse jalgrattaparklasse?

Aga mis siis, kui kumm läheb tühjaks? Tänavanurkadel ja jalgrattasõbralikes poodides on pumbad. Ja kui neid automaatseid pumpasid läheduses ei ole, siis igal 10. jalgrattal on pump küljes.

Lumi

Pole ammu midagi kirjutanud.. Samas aga järgmisel nädalal olen juba Eestis ja siis võib palju paremini muljetada. Tegin täna 2 nädala jooksul fotokaga jälle ühe pildi. Eile hakkas siis vaikselt lund sadama. Kogu nädal on seni olnud paar miinuskraadi ja päike. Nii et vihma pole ammu näinud. Aga väike lumevaip oli maas ka täna. On siiani.

Schweinachtsmann

Sel nädalavahetusel Münsterist välja ei läinudki. Kui esmaspäevast reedeni oli ilus (ent külm) päikesepaisteline ilm, siis reedest praeguseni (pühapäeva õhtuni) on olnud pidev vihmasadu. Kellelgi vist ei olnud erilist motivatsiooni kuhugi minna, sest väljasõit ei ole kordagi jutuks tulnud. Eile (laupäeval) käisin korra raamatukogus, vaatasin veidi linnas ringi ja käisin poes, sest kõik poed on pühapäeval kinni. Seega seekordne pühapäev on olnud söögi mõttes päris külluslik, sest tavaliselt jõuama laupäeval Münsterisse alles pärast seda, kui poed on kinni ja siis tuleb esmaspäeva hommikuni kuivikute ja porganditega hakkama saada. Seekord sõin aga pühapäeval liha. Üleüldse on mõnus vaikne nädalavahetus olnud.

Tahtsin aga veidi rääkida kolmapäevasest. Toimus meditsiiniosakonna pidu ja kuna suur osa erasmuslasi õpivad kas juurat või meditsiini, andsime peole ka rahvusvahelist hõngu.

Pidu toimus ühikast umbes 5 - 6 km kaugusel meditsiiniosakonnas ja kuna õhtul hilja bussid enam ei sõida, siis pole ime, et levinuim transpordivahend on jalgratas. Selles suhtes on Tartus kergem, sest tavaliselt distantsid nii pikaks ei veni. Lõpuks saan siis panna ka ühe pildi oma kriuksuvast jalgrattast.

Peo teemaks oli seagripp. Traditsioonilist paberkujul piletit ei olnud, kõik kes olid end eelnevalt peole registreerinud (iga maditsiiniõpilane sai kaasa võtta ühe sõbra) sai suumaski tekstiga N1H1. Üleüldse tehakse siin selle gripi üle palju nalja. Näiteks saksa keeles on jõuluvana "Weihnachtsmann". Otsetõlkes kõlaks see "jõuluõhtumees". Umbes nädal tagasi ilmusid tänavatele muusikali "Schweinachtsmann" (ehk Seaõhtumees) kuulutused. Tegelikult mingit muusikali vist ikkagi ei ole. Niisama huumor.

Aga peo juurde tagasi tulles. Selleks, et peole sisse saada tuli kõigepealt läbida meditsiiniosakonna pikad koridorid. Et seal igavaks ei läheks, olid korraldajad üles pannud ka paar kontrollpunkti.

Siinkohal siis pilt kontrollpunktist, kus tuli süstlast arvatavasti mingit likööri juua. Samas hügeen oli tagatud, sest süsta võis igaüks pärast endale jätta. Samuti oli koridori veetud mitu kõlarit, kust pidevalt aevastamist ja köhimist kuulda võis.

Nii et tegu oli ühe päris meeleoluka üritusega. Lõpetuseks pilt minust, Terezast ja Harukast suumaskidega, degusteerimas saksa kvaliteetpilsnerit.

Düsseldorf ja Köln

Olen ajast maha jäänud. Olgugi et hetkel on käsil juba teine advent, olen järjega ikka veel novembris. Eelmisel laupäeval, 28. novembril, käsime Nordhein - Westfaleni pealinnas Düsseldorfis. Etteruttavalt peaks mainima, et just suurim õnnestumine seekordne laupäevane väljasõit ei olnud. Linn on elanike arvu poolest Tallinna ja Kölni vahepealne ehk umbes 600 000 elanikku. Internet kuulutab, et Düsseldorf on Frankfurti järel Saksamaa teisena tähtsaim majanduskeskus. Sarnaselt teistele Nordhein-Westfaleni suurlinnadele (Bonn, Köln, Duisburg) läbib ka Düsseldorfi Rheini jõgi. Linn on kuulus ka kesklinnas asetseva teletorni poolest.

Kuna terve päeva sadas vihma ja lisaks oli ka väga tuuline (vihmavarjud olid 5 minutiga ribadeks), siis ma väga palju linnas ringi ei vaadanud. Öeldakse küll, et ei ole halba ilma vaid vale riietus, aga sellise vihma-tuule kombinatsiooni puhul olek aidanud vaid kalamehekostüüm, mida kellelgi aga käepärast ei olnud. Veidi uudistasime kesklinna jõuluturgu, uitasime vanalinnas ringi ja kõndisime Rheini äärsel promenaadil. Väike plaan oli ikkagi ilmale vaatama ka teletorni vaateplatvormile minna aga halb nähtavus ja 4 eurone liftipilet jätsid selle mõtte katki. Sõitsime hoopis tagasi Münsterisse ja jõime glöggi ja sõime piparkooke.

Mu tšehhi sõbral Terezal olid sel nädalavahetusel külas kaks sõbrannat Praahast. Kuna mul pühapäeval midagi väga tarka teha ei olnud, läksin Terezaga neid Kölni bussijaama ära saatma. Tegelik plaan oli aga näha Kölni jõululinnakut, mis kuulduste järgi peaks üks Euroopa parimaid olema (ja allikaks ei ole mitte saksa ajaleht vaid Fiancial Times).

Iga päevaga on linnapildis näha aina rohkem kaunistusi ja ka inimeste jõulumeeleolu hakkab tänaval aina rohkem silma.

Kunagiset varasemast postitusest on näha pilt Kölni Toomkirikust. Kölni põhiline jõululaat ongi toomkiriku ümber oleval väljakul. Tahtsin just selle mõttega õhtupoole Kölni minna, et neid kõiki jõululaternaid ja kirikuvalgustust koos näha.

Jõulumeeleolu loomisel ei ole unustatud kasutada ka Rheini jõge. Seal on suur, mitmekordne laev, mis on jõulumarketiks ümber ehitatud.

Tagasi Münsterisse jõudsime umbes 12 paiku.

Eelmise nädalavahetuse kohta meenus kas veel see, et pühapäeva hommikul tegi üks türklane nimega Ihsan meile Türgi hommikusööki. Suur oli mu üllatus, kui selleks Türgi spetsialiteediks osutusid tavalised kotletid.

Uudis

Tere!
Pole ammu midagi kuulda olnud. Pohjus lihtne: ei pidanud sellele jamale enam vastu ja lopetasin interneti ja telefoni lepingu Vodafoneiga. Ehk siis praegu ei ole mul ei telefoni numbrit ega Internetti. Arvatavasti pole sellega enne joule enam motet tegeleda, sest kogu Interneti protseduur on siin Saksamaal justkui kiviajas. Mitmed sobrad-tuttavad, kes tegid lepingu oktoobri alguses ootavad siiamaani teadet, millal lopuks keegi neile juhtme ühendab.
Aga aegajalt üritan siia ikka pilte ja motteid juurde lisada. Lihtsalt arvatavasti pole skype´s rääkimine enam nii lihtne kui varem. Aga saame hakkama.

Kunagine pealinn Bonn

Et siis lõpuks käsime ära vanas pealinnas. Täpsuse huvides mainin ka, et väljasõit toimus 21. novembril.
Seekord ma kaarti siia ei lisanud, kui vaadata Kölni kaarti, siis Bonn on Kölnist umbes 20 km lõunas. Arvatavasti lähinädalatel sellist pikka sõitu enam ette ei võta, sest ainuüksi üks ots Münsterist sinna oli üle 3h. Ehk siis edasi-tagasi ots on kokku juba üle 6h ja päevas valget aega väha palju pole. Otsisin praegu netist, kui kaua mul siin päevavalgust on. Münsteris tõusis täna päike 8.08 ja loojus 16.26. Seega ikkagi parem kui Tallinnas, kus päike tõusis 8.40 ja loojus 15.35.
Aga tagasi väljasõidu juurde tulles: ärkasin üles ja üllatus-üllatus: Münsteris sadas vihma. Aga see selleks, peamine siht oli Bonni ajaloomuuseum ehk Haus der Geschichte. Muidu huvitav muuseum, mis kajastas piirkonna ajalugu 1945. kuni tänapäevani. Kuna Hitler oli elus kuni 45. aasta aprilli lõpuni oli täpsuse huvides üks pilt ja väike video ka kunagisest "suurest juhist" aga üldiselt üritati sakslaslikult juutidest ja Hitlerist võimalikult väha rääkida. Muuseumisse sissepääs oli tasuta ja see on üks sellistest muuseumitest, kus võika vabalt terve päeva olla, kuna palju on rõhku panud igasugustele videomaterjalidele. Ma ei tea ma pole küll üheski muuseumis jõudnud ühtegi videot algusest lõpuni vaadata. Aga samas on need huvitavad, sest annavad hea ülevaate. Eriti hea oli üks slideshow, kus kõigepealt oli näha pilt pommitatud linnas ja seejärel samast kohast tehtud pilt pärast seda, kui linn oli üles ehitatud. Eks seal oli veel palju asju, millest võiks rääkida.
Mõtlesin aga kirjutada Bonnist. Päris põneva ajalooga linn. Üks vanimaid Saksamaal, pidades 1989. aastal 2000. sünnipäeva.
Pärast Saksamaa jagamist II MS järel valiti üllatuslikult just Bonn Saksamaa ajutuseks pealinnaks. Üllatav, sest palju loogilisem pealinn oleks olnud Frankfurt või Köln. Aga valiti hoopis väike, 300 000 elanikuga Bonn. Veidki Saksa huumorit ka: saksa keeles öeldakse pealinna kohta "Bundeshauptstadt" ehk eesti keeles Föderaalpealinn. Rahvasuus olevat Bonni kutsutud aga "Bundesdorf" ehk siis Föderaalküla. Ja see nali kestis siis kuni kahe saksa ühinemiseni, kui 1990. aastal sai uueks pealinnaks jällegi Berliin.
Olgugi et lahkusime Münsterist juba hommikul kell 8 (kui oli alles pime) jõudsime muuseumist välja umbes 4 paiku, kui oli juba hämar. Sellepärast ei olnud mõtet vaatama minna Lossi ja Jaapani aeda vaid läksime lihtsalt vaatama vanalinna ja Rheini jõe kallast. Eelmine nädalavahetus oli aeg, kui kõikjal Saksamaal linnad jõulukaunistustega ära ehiti. Väike pilt ka sellest:


Midagi väga erilist nendes kaunistustes ja jõulumarketis ei olnud. Nagu ka Münsters ja üldse üritustel on 90% kogu asjast igasugused söögiasutused, kes üritavad sulle oma vortsi, pitsat või vahvlit müüa. Selles mõttes on Tallinna jõuluturg lahedam. Suur rõhk on sokkidel, mütsidel, klaasehetel jms aga kui tahad, saad kusagilt nurgast ka glögi osta ja midagi natuke süüa. Siin pead aga putkade vahelt otsime, kas kusagil midagi peale söögi ka pakutakse.
Kõigele eelnevalt lisaks on Bonn ka kuulsa helilooja Ludwig van Beethoveni (millegipärast olen seni alati öelnud Ludwig von Beethoven aga tegelikult on van!). Leidsime üles ka maja, kus ta 1770. aastal sündis. Selles majas oli ka muuseum aga kõik me olime kunagi mingis majamuuseumis käinud ja arvasime, et kui sa oled ühte juba näinud, on teised kõik samasugused. Nii et sisse me ei läinud. Läksime hoopis pubisse ja tellisime kohalikku õlut. Beethoveni maja ees tegime aga "perepildi".


Päev oli olnud küll lühike aga ilus ja soe. Päike paistis ja sooja oli ligi 15 kraadi. Kui õhtul kell 11 tagasi Münsterisse jõudsime, siis siin sadas. Sajab ka praegu. Hetkel küll aru ei saa, miks sakslased Münsteri kogu maa kõige elamisväärsemaks linnaks valisid. Pigem peaks see olema mingi linn lõunas, kus on mäed ja päike. Aga muidu on kõik hästi. Siin on head jalgrattateed (mida ma vihma tõttu väga tihti ei katseta), suht odav koolisööklasüsteem ja ilus vanalinn.

Steinfurti õllevabrik

Kolmapäeval, 18. novembril, oli Erasmuslastele õppetöö asemel korraldatud hoopistükkis reis Õllevabrikusse. Linn Steinfurt, kus vabrik asub, on poolel teel Münstersist Enschedesse ehk siis umbes 40 minutit rongiga lääne poole. Tegu on 1820. aastal loodud väikese privaatvabrikuga, kvaliteet oli aga päris hea. Õllefirma nimi on Rolinck. Vaatasin natuke ringi ja avastasin, et 2004. aastal võitis Rolincki pilsner maailma parima Saksa tüüpi pilsneri tiitli, 2000. aastal sai teise koha. Ka mulle maitses kohapeal pakutust kõige enam seesamune pilsner. Lisaks pilsnerile pakuti vaadist veel tumedat õlut pluss veel mingit imelikku (need väga head ei olnud). Üleüldse tume õlu mulle väga ei meeldi. Aga siin Saksamaal on vägagi popid veel igasugused õllekokteilid. Mäletan, et kunagi oli ka Tartu pubis Wilde saadaval igasugused erinevad õlle ja siirupisegud. Siin pakutakse laialdaselt veel õlle ja cola segu, õlle ja sprite segu, õlu sidruniga jne. Üks veidraim, mida olen näinud on justkui õllekompott. Ehk siis kompott maasikate, virsikute, ananassi jms on õllega segamini valatud. Väga halb asi igatahes.
Aga õllekultuur on siin suur ja vägagi kättesaadav. Nt koolisööklas on normaalne hommikusöögi kõrvale õlut juua.


Pildil kolm itaallast, 2 kreeklast, türklane, ungarlane, slovakk, tšehh ja eestlane

Rheda - Wiedenbrück

Ehk siis järjekordne nädalavahetus on möödas ja sai jällegi natuke ringi vaadatud. Seekordseks nädalavahetuseks olid read aga nõrgenenud: Tereza pidi minema Prahasse hambaarsti juurde (breketitega jamama), olles Interneti saamiseks oktoobri alguses avalduse sisse andnud tuli Marikale lõpuks teada, et tehnik saabub laupäeval 8 ja 5 vahel (nüüd siis pärast 6 nädalat sai Interneti) ja tavalisest seltskonnas paar inimest läks Bremenisse ja mõni oli haige. Samas minul ja Charrisel oli juba väike rutiinitunne sisse tekkinud, oleme ju igal nädalavahetusel kusagil käinud, kuidas siis seekord ei lähe. Mõtlesime, et kuhugi lähedale võiks ikkagi minna. Seega ajasime kokku 7 - 8 inimest ja läksime vaatama kaksiklinna Rheda - Wiedenbrück.


Selline väike Pärnu suurune linnake. Linna tegi vaatamist väärivaks aga selle ajalugu. Nimelt on pea igal Saksamaa linnal minevikus kaks sarnast punkti: a)linna loomise juures on tähtsal kohal mõni Rooma pühak b)linn pommitati II MS ajal maatasa. Rheda - Wiedenbrück oli aga nii mõttetu koht, et selle pommitamisest poleks mingit strateegilist kasu olnud. Seetõttu pole kaksiklinna majad vanad vaid välimuselt (nagu enamikes Saksamaa linnades) vaid ka sisult. Pildil on linna üks peatänavatest.
Päris kena, hubane linn oli. Võrdleks jälle Pärnuga, kui seal vaid neid Nõuka betoonkortereid poleks. Selles suhtes on Lääne-Saksamaa linnad ilusad. Lasnamäele sarnaseid suuri tüüpkortermajade rajoone pole. Või kui kusagil on pole need mulle veel silma hakanud. Millalgi lähen aga Berliini, küll seal saab neid kuhjaga näha.

Aga ega seal suurt vaatamisväärsusi olnudki. "Kesklinna" peatänav, kindlus (mulle tundus nagu oleks kindlusele plastaknad ette löödud), jõgi, suured pargid. Võibolla ongi linna suurimaks magnetiks rohelus. Päris kenad pargid olid. Ma pole kindel, kas kohalikud ütlevad selle kohta park, sest tuli meelde Taanis olnud Eesti vahetusõpilase lugu. Nimelt ühel päeval teatas vahetuspere, et läheme metsa jalutama, mille peale pani tark vahetusõpilane kohe kummikud jalga jms. Metsa jõudes olid "metsas" asfalteeritud teed, pingid, puhkekohad. Ehk siis polnudki nii väga mets.


Linna kohta tuli meelde veel see, et vanasti olevat pea igal peatänavale suunatud majal ukse kohal mõni piiblivärss või midagi mõne pühaku kohta kirjas olnud. Ja kuna meie külastatav linn oli just piisavalt vana, võis neid kirjasid ka pea igal teisel majal kohata


Põhimõtteliselt selline väike reis oligi. Pitsat sõime ka aga sellest pola vaja pikemalt kirjutada, kuigi päris hea oli.

Millest on aga mõtet kirjutada on see, et mind väisas laupäeval ja pühapäeval külaline. Ma ei tea, paljud teist mäletavad Lõuna-Aafrika päevilt väikest hollandi-saksa tüdrukut nimega Reini. Ema kindlasti ütleb, et ei mäleta ja ma pole midagi rääkinud, aga tegelikult kindlasti mäletad. Ta õpib hetkel Berliinis sotsioloogiat ja tuli külla. vahva. Aga huvitavam on veel see, kuidas ta seda tegi. Kui mina käisin laupäeval Münsterist umbes 60km kaugusel Rhedas rongiga, siis Reini tuli Münsterisse umbes 500km kauguselt Berliinist hääletades. Sõit võttis aega 13 tundi ja selle aja sees pakkusid küüti 7 autot. Kui küsisin, miks nii, ütles ta, et see oli väike harjutus, sest suvel on tal plaanis sõbraga hääletades Hispaania lõunarannikuni jõuda. Igatahes vägev.



pilt 2006. aasta veebruarist

Põhjameri

6. novembril pühkisime Charrise ja Terezaga Justkui juba traditsiooniliselt (ikkagi nädalavahetus) Münsteri tolmu jalgealt. Seekord sõna otseses mõttes, sest kui ma reedel loengust ühikasse jõudsin vahetasid töömehed minu toas akent ja kogu tuba oli tolmu täis. Jätsin koristamisrõõmu pühapäevaks.
Kusjuures praegu arvutan, et olen Münsteris olnud juba 5 nädalat ja igal nädalavehtusel (va esimesel) olen vähemalt ühel päeval Münsterist ära olnud. Huvitav, kuidas see linna laupäeval välja näeb?
Igatahes 6. - 8. novembril ei olnud tegu traditsiooniks saanud ühapäevalise linnareisiga, nimelt läksime kaema esimese aasta ajaloo üliõpilaste tutvumisreisi. Saksa keeles see nii kohmakana ei tundu - "Erstifahrt". See, et meil õnnestus sinna reisile minna oli üks õnnelik juhuste kokkulangemine. Alles seal kohapeal saime teada, kui priviligeeritud me oleme, sest esimese aasta ajaloolasi on Münsteri Ülikoolis umbes 300, kohti eraldati neile 20. Meie saime reisile, sest ma sattusin parajal ajal ajaloo instituuti ennast õppeainetele registreerima ja mind aitas magistrant, kes oli selle reisi korraldaja. Kui ainetele registreeritud, tuli ta lagedale looga, et kui tahtmist on, saaks ma minna sellele Põhjamere reisile. Kohad pidi küll täis olema, aga vahetusüliõpilastele pidavat saama alati erandi teha. Nii ma siis paningi kusagil oktoobri keskel oma nime kirja. Järgmisel päeval rääkisin sellest Charrisele (kes õpib antiikajalugu), kel oli ka soov kaasa tulla. Nii ma siis läksin järgmisel nädalal ja sain vahetusüliõpilastele veel ühe erandi. Ja kõige tipuks kuulsin 2 päeva enne reisi, et üks koht on vabanenud ja saime Tereza ka veel kaasa nihverdada (tema õppeaine nimi eesti keeles oleks vist andragoogika ehk adult education).

Niisiis läks meie rong reedel, 6. novembril Põhjamere poole. Kiire rongivahetus Osnabrükis (sinna maani saame tasuta sõita semestrikaaridga) ja edasi avastasin ennast juba uue liidumaa - Niedersachsen (eesti keeles Alam-Saksi) sügavustest. See liidumaa on tuntud põllumajanduse ja kaevanduste poolest. Pealinnaks on Hannover, plaanime ka kunagi kindlasti minna.

Osnabrükis läksime rongile suunaga Wilhelmshaven (kõlab juba natuke Taani moodi). Seal peaks olema Saksamaa kolmandana suurim sadam Hamburi ja Bremeni järel (mis on mõlemad sisemaa sadamad). Wilhelmshavenis paikneb ka Saksamaa Põhjamere suurim mereväebaas. Meid see kõik aga ei puudutanud, sest läksime rongist maha 10 km lõunapool, väikeses linnas nimega Varel. sealt edasi läksime minibussiga mere äärde, kus meid ootas rannamaja.

Esimene pime õhtu sai sisustatud peamiselt turvusmismängudega (mis kujunesid üliõpilastele kohaselt suhteliselt alkohoolseteks). Kui tutvumistega oli asi ühelpool sai hakate tegelema seltskonnamängudega, mis ei osutunud sugugi mitte vähemalkohoolseks.


Pärast hilist õhtusööki tahtsime ka Põhjamerd näha. Käsil oli kiire jalutuskäik pimedal promenaadil, kui Patrikul tuli mõte minna proovima, kui külm vesi on. Siinkohal ka väike pildimeenutus sellest


Järgmise päeva olid magistrandid ilusasti ära korraldanud ja seekord suhteliselt mittealkohoolselt. Sellegipoolest igav ei hakanud. Inimesed jagati gruppidesse ja iga grupp pidi päeva jooksul linnas erinevates kohtades etteantud loo põhjal fotoseerja valmis meisterdama. Loomulikult ei puudunud ka erinevad kontrollpunktid ja sealsed ülesanded. Õnneks ei sadanud. Küll aga nägime, milline Põhjamere rannik päevavalgel välja näeb. Seda arvestades polnudki Patrik nii väga mudane


Õhtul ootas ees järjekordne vägagi maitsev õhtusöök, pärast mida nägime iga grupi fotopresentatsiooni (mille minu grupp võitis). Ülejäänud õhtu sisustasid vanad head seltskonnamängud.

Pühapäeva hommikul oli ärkamine varajane. Koristasime, andsime maja üle ja kell 1 istusime Varelis rongi peale. Mulle tekitab nauke segadust, mis on igal saksamaa rongijaamas vähemalt üks selline kahtlane vend nagu allpool pildil näha on. Aru ma ei saa, kes nad enda arvates on: kas anarhistid, punkarid, äärmusvasakpoolsed või midagi muud. Igatahes igaühel on 3 sarnast elementi: riietele õmmeldud haakrist, mis on punasega maha tõmmetud, ogad riiete küljes ja koer.

Läksime Kölni (päriselt)

31. oktoober
Päeval, kui Rainer ja teised USAkad Halloweeni pidasid, käisime meie Kölnis.
Äratus oli jällegi ebamaiselt vara - kell 7. Kella 8 paiku olime raudteejaamast juba esimese hommikukohvi ostnud ja ootasime rongi väljumist. 2 tundi ja 4 minutit hiljem olimegi Nordrhein - Westfaleni suurimas linnas Kölnis. Ees ootas meid 7 politseibussi pluss terve hunnik tavalisi politseiautosid. nimelt samal ajal toimus jalgpallilahing kohaliku kölni meeskonna ja hannoveri vahel (mitte köln 1:0 kaotas). meid aga see sagimine ei häirinud ja seadsime sammud hoopis kölni toomkiriku poole (saksa keeles on selle nimi Kölni katedraal). see oli üks väheseid hooneid, mis II MS ajal linnas suuremate purustusteta pääses (neid suuremaid purustusi on tänaseni igas linnas aru saada. sellest räägin millalgi hiljem). väidetakse, et kirik jäeti püsti, kuna see olevat liitlasvägede lennukitele hea orientiir nägemaks, kui kaugele saksamaale on jõutud.


Pildilt seda küll väga hästi aru saada ei ole, aga see kirik on massiivne! Wikipeedia andmetel üks maailma suurimaid ja Põhja-Euroopa suurim kirik. välimuselt meenutas mulle natuke Barcelonas asuvat Segrada Familia kirikut. natuke internetis ringi surfamist ja leidsin, et see võrdlus ei olegi nii väga mööda. Segrada Familia kirik on kuulust kogunud kui kirik "mida alati ehitatakse". selle ehitamist alustati 1882. aastal ja kõige uuemad allikad väidavad, et kirik ei saa valmis enne 2026. aastat. Kõik see ei ole aga Kölni katedraali kõrval justkui midagi. seda kirikut hakati ehitama aastal 1248 ja saadi valmis 1880 - ehk siis üle 600 aasta.

Kirik on 157m kõrge, mis tegi temast 19. sajandi lõpus lühikeseks perioodiks maailma kõrgeima ehitisi (kuni valmis Washingtoni monument). niipalju siis igasugustest arvudest, ajaloost ja sarnasustest.
otsustasime vallutada ka kiriku vaatetorni, kuhu otsa ronimine oli veelgi peadpööritavam kui oleviste torni minek. sealt, 100m kõrguselt, avanes aga päris korralik vaade kogu linnale ja Reini jõele. Kusjuures Kölnis asub loomulikult Euroopa kõige tähtsam sisemaa sadam.




Edasi liikusime mööda Reini jõe äärt lõuna poole, kus asus kuulus šokolaadimuuseum. meie seltskonna kurvastuseks oli rõhk pandud sõnale muuseum ja tähelepanuta jäetud esimene osa "šokolaad". kogu üritusel oli ehtsa šokolaadiga pistmist niipalju, et iga pileti ostja sai väikese (1cm x 1cm) suuruse šokolaadi, mille valmistamist sai küll muuseumis näha. tegelikult oleks olnud igati sobilikum nimi hoopis "kakaomuuseum", sest põhiliselt oli juttu sellest, kuidas kakao arengumaadest euroopasse jõuab. näiteks kas teadsite, et kakaooad näevad välja sellised?


neid on vaja lihtsalt piisavalt pressi all hoida ja päikese käes kuivatada (neid isegi ei röstita), et nad meile tuttava pruunika väljanägemise saavutaksid


pärast kõike seda jäi napilt aega, et kölni vanalinna jõuda ja kohalikku Kölsch õlu maitsta.


igatahes võiks öelda, et köln on nii suur, et ühe päevaga nägime umbes 1/3 kohtadest, mida näha tahaks. seega 1 - 2 korda peaks sinna kindlasti tagasi minema.
lõppu lisan ka "perepildi", mis on tehtud toomkirku ees

Spass

Tuli lihtsalt meelde veel üks vahva väike üritus, millest osa sain.
Eelmisel nädalavahetusel oli Münsteris rändlõbustuspark. Midagi Eesti tivolituuri laadset.
Läksime ka oma väikese seltskonnaga sellest lõbust osa võtma. kaugelt vaadates oli see suur tuledemeri küll päris uhke. mida lähemale jõudsin, seda tugevamaks läks aga hoopis erinevate söökide lõhn. tuli välja, et iga atraktsiooni kohta oli umbes 10 söögikohta, 5 poekest ja 3 niisama putkat. aga tegelikult oli kõik hea, eriti söök.
mõtlesime, et eriti vahva oleks veel ka lapsepõlve meelde tuletada ja suhkruvatti osta. see polnud nii hea, kui lapsepõlvest mäletan


õhtu lõppes ligi 20 minutilise ilutulestikuga. selle kohta on ka pilt, aga panen hoopis pildi, mis on tehtud vaaterattalt

jälle rongijaama

25. oktoobri hommikul oli jälle varajane ärkamine (kell 8) aga vastupidiselt eelnevale raskele hommikule oli üles tõusmine palju kergem. olin üle pika aja kasutanud Dan Moore'i eduka inimese valemit "mine täna magama ja ärka homme üles".
hommikul kell 9.10 pidin ühika lähedal bussipeatuses kokku saama Charrise (kreeka), Marika (slovakkia), Tereza (tšehhi) ja Ishmaniga (Türgi), et sõita rongijaama ja sealt edasi võtta suund Detmoldi poole, kus oli viimast päeva väljapanek saksa identiteedi tekkest. alguse olevat see saanud aastal 9, kui sakslased hävitasid Teutoburgi metsades Rooma leegioni. põhimõtteliselt sellest muuseum rääkiski.

väike ülevaade wikipeedia andmebaasist:

9.– 9.–11. septemberil Teutoburgi metsas lõid heruskide pealik Arminius (Herman) ja markomannide vägi Maroboduuse (Marbodi) juhtimisel kolme Rooma leegioni. Rooma väejuht Publius Quinctilius Varus olevat sooritanud enesetapu. Reinist sai Rooma riigi ja germaanlaste vaheline piir.

Logistika olime usaldanud Charrise hoolde (järjekordne saatuslik viga. alati ta võtab kõik logistikaga seotud ülesanded hea meelega enda korraldada, öeldes "vertraue mir" ja siis pärast tunnist ekslemist avastame, et kellelgi pole aimugi kuhu minna. igatahes seekord olid transpordiplaan ilusti kelleajaliselt olemas, arvestamata oli vaid see, et bussid sõidavad pühapäeval pühapäevase graafikuga, mitte tööpäevase. see on asi millega peab saksamaal igal pool arvestama, sest nädalavahetusel on kõik kohad justkui välja surnud.

aga polnud probleemi. jõudsime rongile ja sõit võis alata.
kokku oli meid seekord 10, kusjuures igaüks erinevast riigist.
Kaardilt on näha, et sõit ei olnud just kõige otsem, nimelt pidime 2 korda rongi vahetama, aga kohale me jõudsime. ilm oli ilus, terve päeva ei saanud tilkagi vihma.
Kõigepealt mõtlesime, et läheme kuhugi sööma. Kuna Detmold pole just kõige suurem metropol, oli esiteks raske leida kohta, mis oleks pühapäeval avatud. lõpuks leidsime päris kena koha. siis aga saime teada, et pühapäeval sooja toitu tellida ei saa. polnud hullu.

edasi läksime muuseumisse, mis oli päris põnev ja õnneks sai igast objektist palja silmaga selle ajaloo välja lugeda, sest sildid olid ainult saksa keeles.
kuna me juba sellises kuulsas kohas nagu Detmold olime, läksime vaatama ka sellele kuulsale sõjale (mida eelnevalt mainisin) pühandatud monumenti. tegelikult on momument küll pühendatud väejuhile Arminius (Hermann). kuju oli vahepeal päris tabu, sest väidetavalt sai Hitler sellest innustust oma aaria rassi ideedele. viimastel aastatel on kujust aga jälle piirkonna tähtis sümbel ja turismimagnet saanud.


väike ajaloolugu siis ka. kuju hakati ehitama 1841 ja saadi valmis alles 1875 (vähemalt Tallinna vabadussõja sammas tehti ühe raksuga valmis). ajaloo poolest kõik mida selle kuju kohta tean. kusjuures kuju pidavat olema 53,46m kõrge ja asub 386m mäe tipus.

Edasi läksime kesklinna, kus istusime maha väga hubasesse šokolaadikohvikusse, mis oli täiesti lahti ja tellida sai kõike, mis menüüs kirjas oli.

Teel raudteejaama möödusime Detmoldi lossist, mille ees tegime ajaloolise eksperimendi: Mitu tudengit mahub valvuriputkasse. tulemuses võite ise veenduda

Läksime Kölni

24. oktoobri hommikul ärkasin üle pika aja tavatult vara. Kell oli just 8 saanud. Meelde tulid Southwesterni presidendi Dan Moore sõnad, kus ta teeb nalja üliõpilaste üle, kes kogu oma õppe ajal ei ole hommikut näinud ning kellele päikesetõus on märk sellest, et aeg on magama minna, mitte vastupidi.
Igatahes plaan oli selline, et läheme Charrise (kreeka), Alberto (itaalia), Berkay (türgi) ja veel mõne inimesega kaema Nordrhein - Westfaleni suurimat linna Kölni, mis on peaaegu et miljonilinn (996 000). Kusjuures vahemärkusena mainin, et Nordrhein - Westfaleni pealinn on Düsseldorf.
Plaan oli hea, teostus jättis soovida, sest kui me kell 9.30 rongijaama ees kokku saime ja niisama lõbusalt 9.50 teisi inimesi ootasime, mõtlesime et oleks hea idee rongi aegu vaadata. siis selgus, et rong läks ära 9.34. siis oli kaks võimalust: kas ootama 1.5h uut rongi või läheme kuhugi mujale. Õnneks ei tulnud palju pead murda, sest minuga rongijaama sõitnud bussis oli veel erasmuslasi: Tereza (tšehhi) ja Bertil (Šveits), kes plaanisid Enschedesse (Hollandisse) minna.
Enschede kohta ma suurt midagi ei teadnud. ainukesed andmed olid: a)sõit sinna on semestripiletiga tasuta b)kunagi võitis fc levadia Tallinnas Enschede Twente meeskonda 1:0 c)umbes 5 aastat tagasi oli seal suur ilutulestiku tehase plahavtus, mille tagajärjel pool linna maha põles.
Nende teadmistega siis läksimege rongi peale.
Enschedesse jõudes oli hakanud vihma sadama. No muidugi, see linn on ju Inglismaale veel 60 - 70 km lähemal.
Igatahes sellisel bravuurikal sammul kõndisime rongijaamast kesklinnas (tegelikult oli see linn nii väike, et rongijaam oligi kesklinnas)


Ja siis me avastasime, et tegu on vägagi igava linnaga, mille ainsad vaatamisväärsused on turuplats ja paar skulptuuri.
siinkohal saagu need ka näidatud: esiteks kõiksugused lahedad skulptuurid. ükski ristmik ega suurem hoone ei olnud oma kujust ilma jäetud. teiseks siis turuplats, mis esmapilgul mustlaslaagri mulje jättis.




Kui päev juba õhtusse ja taevas jälle vihmale kiskus, seadsime sammud tagasi rongijaama poole.
Siis aga sattusime peale linna suurimale turismiatraktsioonile - torudele, kus sai kõõluda. seal sai järgmised 30 minutit sisustatud


Tegelikult ei ole sakslaste hulgas Enschede suurimateks tõmbenumbriteks muidugi mitte torud, turuplats või kirikud. nendeks on loomulikult coffee shopid ja lihtsalt shopid. kusjuures hollandi ja saksamaa "piiril" käiakse rongis kõik inimesed ja kohvrid koertega üle, et veenduda, ega keegi ei ole liberaalsest hollandist konservatiivsesse saksamaale midagi ebaseaduslikku kaasa krahmanud. meie vagunis koer igatahes haukuma ei hakanud.