Voronež - Harkiv

Lubasin rääkida bussisõidust.

Suurem osa reisijaid sai esimese üllatuse osaliseks, kui tuli välja, et bussi alla pandava pagasi eest on vaja eraldi maksta. Mind see, väga ei huvitanud, sest mul oli ainult 1 seljakott, seega pagasi hinda uurima ei hakanud. Samas see pagasi eest raha küsimine oli vist ikkagi suht normaalne ja ametlik. Nalja hakkas saama pärast seda, kui bussist oli läbi käinud mingi tädike, kes kõik pead üle luges, et müüdud piletite ja reisijate arv klapiks. Kohe kui tädi oli ära läinud (kusjuures kõik bussi istekohad olid välja müüdud) võttis bussijuht veel umbes 10 reisijat peale. Nende jaoks olid bussi pagasiossa pandud väikesed plastiktoolid, mis selleks puhuks välja toodi. Kui minu pilet oli 500 rubla, siis neilt kasseeris bussijuht 400. Paljud nendest läksid kusagil poolel teel maha aga mõni sõitis vapralt terve reisi seljatoata väikesel plastiktoolil. Buss tegi reisi jooksul 3 peatust. Esimene oli wc peatus (wc maksis 10 rubla, seal polnud ei vett ega paberit), teine oli lihtsalt jalgade sirutamine 10. minutiks, sest selleks ajaks oli kell saanud 2 ja wc oli kinni ja kolmas oli piiril (seal läks meil pea 2h). Piiril sai ka nalja. Enne tsooni sisenemist ajas bussijuht vahekäigus istujad välja, et numbrid jälle klapiksid. Siis pärast piiri ületamist tulid nad jälle sisse. Üldse arvasin ma, et Venemaa ja Ukraina on justkui suuremad sõbrad, aga piiril olles see küll välja ei paistnud. Vastupidi, nt venelased peavad Ukrainasse sõidul täitma immigratsioonikaardi aga EL kodanikud ei pea. Teest ka natuke - kohati päris kena asfalt, siis jälle killustik, vahepeal lihtsalt liivaaugud, siis jälle asfalt jne.

Harkivisse jõudis buss kell 3.30. Bussijaam oli 6ni suletud, metroo oli 6ni suletud, rongijaam oli 6ni suletud. Olgugi et bussis magada ei saanud ei olnud see bussisõit siiski nii ebamugav, kui kartsin.

Tagasisõit marsruudil Harkiv-Voronež oli aga huvitavam. Kõigepealt toimus bussijaamas sama jant. Tädike kontrollis pead ja müüdud pileti nr üle ja kõik klappis. Seekord oli aga bussis umbes 15 tühja kohta. Hea, et olin pileti samas ette ära ostnud, sest muidu oleks vist enampakkumiseks läinud. Mitu reisijat käis bussijaamas juhilt küsimas, kas kohti on. Bussijuht vastas et pole. Sõitsime siis bussijaamast välja. Olime liialdamata kõigest 10 m väravast välja sõitnud, kui buss jäi seisma täitis need 15 kohta mustalt. Seekord keegi aga vahekäigus ei istunud.

Piiril läks seekord üle 3h aega. Kusjuures mitte mingit järjekorda ei olnud, nagu ka eelmine kord. Lihtsalt see 3h kontrolliti meie bussi inimeste dokumente ja pagasit. Selleks pidi ükshaaval kogu oma pagasi lindile panema ja see valgustati läbi. Nagu lennujaamas. Kui siis piirilt üle saime hakkas varsti nalja saama. Imelikes kohtades olid väga kaootilised teeremondid, kusjuures ühtegi ümbersõiduviita kusagil ei olnud. Ühes kohad oli tee keskelt üles kaevatud nii et bussijuht sõitis suht suvaliselt põllu peal. Vahepeal eksisime isegi ära ja pidime mitu km tagurdama. Kuna istusin teises reas oli mul kõigest hea ülevaade. Bussijuht oli aga rahu ise ja pidas esimeses reas istuvate mutikestega aru, kuhu ta sõitma peaks. Kõlasid umbmäärased järeldused "vaatame, kuhu sealt saab", "proovime" ja "eks näis". Nii et ajaliselt võttis tagasisõit pea 3h rohkem aega, kui sõit Harkivisse. Distants on kahe linna vahel aga ainult 350km. Ikka müstiline maa.

Ukraina on aga ka müstiline. Kiievist Harkivisse sõitsin öörongiga. Seal saab ise tasuta keevat vett võtta. Vähemalt ma arvan, et ma tohtisin seda ise tasuta võtta. Huvitav oli aga see, kuidas seda vett soojendati. Kas elektriga? ei! Seal oli väike ahi, kuhu tädike siis aegajalt väikeseid puid alla viskas. Leek oli aga selline poollahtine. Ma ei tea kas mingi uks või rest oli sealt küljest ära tulnud või ongi nii normaalne. Ma ei tea, kas Tallinn-Moskva rongis keedetakse ka nii vett? Need on ju ka päris aegunud rongid.

Lõpetuseks räägin veidi petmisest ka. Seda, kuidas bussijuht teel Ukrainasse endale tuhandeid rublasid teenis (ma küll ei tea mitme inimesega ta neid lõpuks jagama peab) juba rääkisin. Samas kõik muu on ka justkui Eesti 15 aastat tagasi. Sõidad bussiga, piletit ei saa. Marsaga, piletit ei saa. Nädalavahetusel sõitsime elektritškaga Divnogoresse telkima. Teel sinna oli kõik nagu sõidaks Tartusse. Tagasi tulles aga tuli juurde tädi, kes müüs pileteid. Küsisin palju maksab. Vastas 56 rubla. Siis tuli lähemale ja sosistas "aga saab ka 30 rublaga". Proovisin siis seda 30 rubla varianti. Muidu reis nagu reis ikka ainult et piletit ei saanud. Tuli meelde, et kunagi Loolt linna sõites oli ka tihtilugu nii, et bussijuht sosistas "kas piletit on vaja". Kui "ei olnud vaja" sai odavamalt. Siis tekkisid kunagi bussijuhi juurde suured sildid, et bussijuht on kohustatud andma pileti. Enam ei ole Eestis igatahes sellist asja kohanud, et bussijuht sosistama hakkaks.

Ukraina

Pildid panin juba netti üles, sellest pole mõtet kirjutama hakata. Eks sealt ole kõik ilusati olemas, mida huvitavat on Kiievil ja Harkivil pakkuda. Kuigi Kiiev on ilus ja suur linn, jäi reisist ehk pealinnast eredamaltki meelde transport. Kui hakkasin uurima, kuhu siit Voronežist minna saaks, jäi pilt suht kiiresti Kiievil pidama. Paar tuttavat olid seal käinud ja kiitsid. Olevat ilus ja isegi venega võrreldes väga odav. Mõtlesingi siis, et kes teab, kas muidu üldse satuks kunagi Ukrainasse ja võtsin plaani, et käin seal siis ilmade soojendes ära. (Etteruttavalt ütlen, et 20. kuni 26. mai olidki suurepärased ilmad. Iga päev oli sooja pea 30 kraadi). Siis tuli välja, et mitu mu vene tuttavat on Kiievis käinud ja sinna läheb 3 korda nädalas ka Voronežist rong. Veel kuulsin, et võimalus on ka sõita Voronežist bussi või rongiga Harkivisse ja sealt edasi Kiievisse. Millalgi aprilli lõpus läksin siis raudteejaama uurima, mis hinnaga ja millal sõita saaks. Rahvusvaheliste sõitude kassas teatas tädike ühe otsa hinnaks 1200 rubla (u 500kr) aga teatas siis midagi imelikku - nimelt välismaalaseid rongile ei lasta. Mõtlesin alguses, et huvitav kas sain ikka õigesti aru ja küsisin uuesti. Siis tädike kordas (pigem siiski kisas juba), et see rong on ainult venelastele ja ukrainlastele. Harkivi kohta olevat sama lugu. Ütles siis, et tema pole mingi infopunkt ja kui ma midagi ei osta siis ärgu ma tekitagu järjekorda. Kusjuues terves saalis polnud sel hetkel peale minu keegi järjekorras. Läksin siis rongijaama infosse ja küsisin, et kas ma saaks Voronežist Kiievisse rongiga sõita. Seal vastas tädi "Aga miks sa ei peaks siis saama?". Ütlesin, et kuulsin, et rong on ainult vene ja ukraina kodanikele. Tädi mõtles, küsis kas mul pass on. Ma vastasin, et ikka pass on. Viisa on ka, kuidas siis muidu. Seepeale teatas mulle, et probleemi pole. Kuidagi kahtlane tundus kõik. Siis hakkasin uurima, kas mõni siinsetest välismaa tuttavatest oskab midagi öelda. Tuligi välja, et päris mitmed olid Ukrainas käinud ja 2tk olid öösel kl pool 3 vene-ukraina piiril sellelt rongilt maha tõstetud. Niipalju siis sellest rongist. Sõitsin bussijaama ja vaatasin, kuidas seal lood on. Bussipilet Harkivisse maksis 500 rubla (180kr). Seal oli üks huvitav tabel väljas, kus olid kirjas erinevate sihtkohtade vahemaa ja piletihind. Ja nüüd pange tähele - Voronežist Harkivisse 350km, sõiduaeg 9h20min. Ma küll mingi eriline matemaatika proff ei ole, aga seal stendi juures kiiresti arvutades tuli bussi keskmiseks kiiruseks midagi 30 ja 40 vahele. Läksin korra välja värsket õhku hingama ja nägin, et Harkivi buss tuli just ette. Seal oli nagu venes ikka mingi tädike, kes pileteid kontrollis. Mõtlesin, et uurin ta käest veidi infot. Küsisin, mis kell Voronežist välja sõidate. Tädi vastas kell 20.00. Küsisin, mis kell te Harkivis olete. Tädi vastas kell 5 hommikul vene aja järgi. Jäin veel korra mõttesse ja küsisin siis, kas teil seal bussis wc ka on? Tädi vastas, et ei ole. Ma siis jälle, et kuidas on võimalik 9h ilma vetsus käimata olla? Selle peale tädi enam ei vastanud. Muud paremat võimalust kusagil ka ikkagi ei olnud ja nii ma selle pileti ära ostsin.

Jutt on juba pikk küll, rohkem praegu ei viitsi. Millalgi kirjutan, kuidas see sõit sinna ja tagasi välja nägi.

9. mai Moskvas

Videomuljed Moskvast. Punalippe ja suurt patriootilisust oli palju rohkem kui oskasin arvata. Üllatas see, kui pop poiss Stalin oli. Leninist aga polnud haisugi. Olgu, tal polnud II MS midagi pistmist aga ikkagi.

PS. videod on suht suvalises järjekorras. Millegipärast see blog siin ei luba neid normaalselt laadida. Üleeile panin ka kõik korra üles aga tänaseks on kõik ära kadunud.

Rohkem pilte ja muljeid juba piltidelt aadressil https://picasaweb.google.com/silverkyngas/Moskva# alates 69. pildist

Moskva Suur Tsirkus

Sain veel ühe rea enda nimekirjas maha tõmmata, ehk siis käisin tsirkuses. Kuna Voroneži tsirkus on suht mage, läksin tsirkusesse hoopis Moskvas. Olgugi et oli veidi liiga palju kisamist, karjumist ja sädelemist, jäin väga rahule. Aga vaadake parem ise:

Tsirkuse etenduse nimi oli Juubeli Ekspress, sest äsja tähistati seal selle asutuse 40. sünnipäeva.

Väike pühadetervitus

Kohe-kohe Moskvasse minek. Tegin täna kesklinnas, et Voroneži 9. mai meeleolusid veidi jäädvustada. Tagasi pole küll kusagilt poolt hoitud. Headmeelt teeb aga see, et linn on palju rohelisemaks ja lillelisemaks muutunud.

Tähelepanekud:

Kõik kohad on punalippe täis

Juba pea nädal on tänaval liikumas medalitega veteranid

Pea igal autol on kusagil georgi lint

Imelikul kombel pole Ühtse Venemaa Voroneži peahoonel ühtegi 9. maiga seotud plakatit, lippu jms. Aga küll nad veel jõuavad

Head uut aastat 2011 soovivad plakatid pole ikka veel kuhugi kadunud, kuigi neid on vähem kui jaanuaris.

Uued muljed juba Moskvast

Rohkem pilte https://picasaweb.google.com/silverkyngas/Voronez# (albumi lõpus)

Divnogore

Siin Venemaal oli just pikk nädalavahetus ja kuna ilmad on juba ilusaks läinud, tegin väikese väljasõidu. Sihtpunkt Voronežist umbes 150km kaugusel asub külake Divnogore (vene keeles Дивногорье). Ühe sõbra tuttaval on seal suvila ja ta ei olnud midagi selle vastu kui keegi seal paar päeva ööbib. Nagu öeldud, oli vahemaa küll kõigest 150km aga rong, õigemini elektriška, sõitis sinna pea 3,5 tundi. Tegelikult alles esimest korda nägin Venemaad Voronežist ja Moskvast väljaspool, sest kui veebruaris rongiga siia tulin oli väljas pime. Ümbruskond oli küll suhteliselt mittemidagiütlev aga esimest korda oli ikkagi huvitav vaadata. Kõigepealt tegi rong linnas sees pea 45 minutise ringi, siis kui linnast välja jõudis olid veidike aega suht logud suvilad, seejärel veidi põlde (see rajoon on ju kuulus oma paksu musta mulla kihi poolest) ja siis veel veidi suvilaid. Divnogoresse jõudes, nagu nimestki järeldada võib, hakkas vaatepilt veidi mägisemaks muutuma.

Kuigi ma pole kunagi elus Kihnu ega Ruhnu saarel käinud, oli rongilt maha astudes millegipärast just selline väikesaare tunne. Tegelikult põhiliselt sellepärast, et külas oli mitu külgkorviga motikat, mis päris värvikad välja nägid. Esimene päev ilma mõttes midagi mõnust ei olnud. Temperatuuri küll ei tea, aga panid selga kõik riided, mis ma kaasa olin võtnud ja ikka oli veidi jahe. Lisaks tibutas ka õrnalt vihma. See muutis omakorda teed jube poriseks, sest kõik teed peale ühe olid asfalteerimata.

Järgmise päeva hommikul oli ilm juba ilusam, kuigi ikka veel pilves. Eelmisel päeval olime saabunud kolmekesi, sel päeval ühines meiega veel 5 voronežlast. Alustuseks kõndisime veidi mägede jalamil ringi. Mäed ise väga kõrged ei olnud, seevastu aga väga ilusad. Välja nägid nad nagu kaljud, lähemalt uurides oli näha, et tegu on kriidikiviga. Siin piirkonnas (ei tea kas ka üle Venemaa) on tegu igatahes päris populaarse turisti sihtpunkiga. Külake asub looduskaitsealal, suurem osa elamutest on vanad puust majad ja umbes 5 km kaugusel asub ajalooline klooster. Tähtis on ka see, et seal kõrval voolab jõgi Don. Sel päeval, kui me seal olime, oli külas hooaja avamine. Naistekoor laulis, rahvatantsijad tantsisid. Meeldiv oli ka see, et lõpus pakuti kõigile mingisugust munarooga pekitükkidega, pannkooke ja teed. Tegime siis seal väikese tantsu, sõime kõhud täis ja hakkasime kloostri poole minema. Selle aja peale tuli päike ka ilusti välja ja sooja oli mõnusalt üle 20 kraadi.

Kloostri nimi on Divnogore Uspenski Klooster. Huvitav on see, et algselt oli klooster raiutud kalju sisse ja seda juba kusagil 1640. aastate paiku. Meie õnneks tulid meie kohale jõudmise ajal just mingid inimesed sealt vanast kaljukloostrist välja. Saime nende juhiga jutule ja ta tegi ka meile väikese 15 minutise tuuri vana kloostri käikudes. Valgustust seal ei olnud, nii hoidsime kõik käes küünlaid. Kogu juttu ma ei kuulnud ja kõigest aru ei saanud aga räägin siis seda, millest sain. Selles koopakloostris ei magatud (temperatuur on seal aastaringselt alla 10 kraadi), see oli ainult jumalateenistusteks ja muidu riitusteks. Nõukogude ajal lõhuti suurem osa kloostrist ära, mitmed mungad lasti maha. Sissepääse kuidagi kinni panema ei hakatud, sellepärast on sees kõik seinad täis tekste «Vova oli siin» ja «Sergei armastab Tatjanat». Pärast Nõuka aega üritati päästa veel, mis päästa annab. Kusjuures ka mingid eesti eksperdid olevat abiks olnud.

Vaatasime veidi ringi ka uue kloostri territooriumil. Tegu on meeste kloostriga, paljud neist pidavat oleme endised vangid, narkomaanid, alkohoolikud. Seetõttu vahetuvad kloostri elanikud

päris tihti, sest paljudel on probleeme kloostri korrast kinnipidamisel.

Läksime tagasi Divnogoresse, käisime väikesest poest läbi (suuremat tüüpi haagissuvila) ja siis oli meil veel paar kilomeetrit ööbimiskohta kõndida. Õhtu oli ilus ja tuulevaikne, tegime lõket, grillisime vorste, jõime vene õlut. Väga mõnus olemine, sest kuna just on soojaks läinud, pole sääsed veel välja tulnud.

Hommikul tuli ka selle suvila omanik 3 sõbraga sinna grillima. Sõbrad olid värvikad, aga väga toredad ja lahked tegelased. Üks oskas öelda eesti keeles «Tere» ja teadis, et suur saar on Saaremaa ja väikesem on Hiiumaa. Ütles, et ta sõbra vanemad elavad Tallinnas ja ta on ammu plaaninud Eestit külastada. Sel päeval oli sooja 26 kraadi ja pilvitu, sain oma esimese väikese päikesepõletuse. Kell 3 hakkasime ära sättima, et rongijaama minna. Aga ega nad meil siis niisama ära minna ei lubanud. Enne lahkumist oli vaja võtta väike pits tutvumise puhul ja kui see võetud, siis teine pits tuleviku heaks.

Rohkem pilte aadressil https://picasaweb.google.com/silverkyngas

India turg

2 nädalat tagasi, 10 aprillil, käisin sellises kohas nagu India turg. Üks õppejõud rääkis, et tema käis ja jäi väga rahule – sai 200 rublaga endale siidist salli. Ütles, et tegu on mingi kuulsa rändturuga, mis on esimest korda Voronežis ja jääb siia vaid nädalaks. Läksin vaatama kauplemise viimast päeva. Kõigepealt oli vaja üles leida asukoht. Teadsin, et otsida on vaja sportkompleksi Energia. Olles juba natuke näinud, milline siinne infrastruktuur on, ei pannud sellele kompleksile suuri ootusi. Õigesti tegin – see spordihoone asus kortermajade ja tehaste vahel, vahetus läheduses oli 3 suurt mahajäetud, õigemini pooleli jäänud, suurt kortermaja. Ma arvan, et juba 1990. algusest ei ole seda spordihoonet remonditud, enam ei ole vist ka mingit erilist mõtet seda teha. Pigem juba maha lammutada ja uus asemele ehitada. Turg ise nii värvikaks kui lootsin ei kujunenud. Kui kuulsin sõnapaari India turg, tulid meelde suured vürtsimäed jms. Tegelikkus oli midagi muud. Veidi lihtsustades müüdi ainult salle ja pearätikuid (lisaks mõnes kohas ka teed ja kohvi) ja siis hulgaliselt mingit plastmassträna, millel polnud Indiaga mingit seost (igasuguseid juurvilja koorimise, viilutamise jms vidinaid). Positiivne üllatus oli aga see, et sisenedes oli suur silt, et sama spordihalli teises tiivas toimub koertenäitus. Kui India marketi poolel oli selline ebameeldiv mutikeste trügimine (trügimises on nad lausa meistrid), kes kõik tegid endale käte ja jalgadega teed, et saada siidirätikute hunnikute juurde tuhnima, siis koertenäituse poolel oli olukord rahulikum.

Kokkuvõttes olin seal kaks korda kauem aega kui turu poolel. Esiteks olid huvitavad loomulikult koerad, keda võis seal kokku üle saja olla. Ma küll suurem asi ekspert ei ole aga kohal oli päris huvitavaid isendeid. Näiteks pikakarvalised hurdad, chow-chow, labradorid, hunnik väikeseid nähvitsaid. Ei näinud aga ühtegi kollit ega hundikoera. Teiseks suureks vaatamisväärsuseks olid seal minu jaoks aga ka koerte omanikud. Tihti olid nad veel palju karvalisemad ja sulelisemad, kui nende neljajalgsed sõbrad.

Siin on kätte jõudnud (kuna see oli juba 2 nädalat tagasi on olukord õnneks palju paremaks läinud) suur mudahooaeg. Selle kuulsa sportkompleks Energia lähedal oli ikka kogu ümbruskond ikka üks suur mudaauk. Päris hea meel, et mul mingit autot vms ei ole, sest mudavaba parkimiskohta ma seal küll kusagil tähele pannud..

Ballett

Saladuskatte all tunnistan, et mul on siin väike nimekiri, mille juba Eestis välja mõtlesin. Seal on kirjas põhiasjad, mida Venemaal kindlasti teha ja näha tahan. Üks nendest oli näha Luikede järve balletti. Nüüd on see siis nähtud ja väga meeldis. Ma väga hästi ei mäleta, kas see oli üldse elus esimest korda teatris balletti näha või mitte. Nagu siin Venemaal ikka ei ole teatris käimine lihtsalt sinna kohale minek ja pärast koju jalutamine. Kindlasti on peale etenduse veel paljugi meeldejäävat. Polnud seegi kord mingiks erandiks. Huvitav oli näiteks see, et sinu koha number ei ole mitte eesoleva tooli taga ega sinu enda istmeklapi juures vaid sinu istme taga. Ehk siis selleks, et näha oma istme numbrit pead sa üle iste kõõluma ja sealt vaatama. Ja see number, mida sa loogiliselt mõeldes oma istme numbriks pead on hoopis sinu ees oleva istme number. Ja kui sa arvad, et ees olen nr ja sinu oma on samad siis nii see ei ole. Teatrihoone on väljast vägagi muljetavaldav, seest aga suht niru. Saal on aga jällegi väga ilus, eriti suur lühter.

Naljakas oli aga see, et lühtri ja lae vahele oli mingi suur õhupall sattunud. Ju siis kellegi polnud nii pikka redelit, et seda kätte saada ja nii see sinna jäigi. Pärast vaatasin sõprade pilte, kes kuu aega tagasi käisid seal samas teatris Jevgeni Onegini ooperit vaatamas. Juba siis oli see õhupall seal ilusasti kohal. Arvan, et päris viimaseks teatris käiguks see mul siin ei jäänud, seega hoian teid jätkuvalt õhupalli-uudistega kursis.

Luikede järv koosnev neljast osast aga see oli kokku pandud niimoodi, et oli kolm vaatust. Väikeste pauside ajal oli huvitav inimesi vaadata. Kusjuures kui Eestis teatris käies on tihti tunne, et etenduse asemel tuli puhvetisse salatit sööma ja šampust jooma siis siin seda väga ei tehtud. Imelik, mulle tundus millegipärast just, et see on mingi vene komme. Puhveteid küll oli aga sellist suurt söömist-joomist mitte. Ballett läks täissaalile, istekohti oli ehk sama palju kui Draamateatri suures saalis. Kui etendus lõppes, siis me ei viitsinud kohe garderoobi joosta vaid alguses istusime niisama veel paar minutit oma kohtadel ja siis vaatasime mingi 5 minutit veel teatri hoones ringi. Sellega tuleb veel meelde teatri WC, kus ma teise pausi ajal käisin. Olen vist selle vene eluga ära harjunud, sest paar kuud tagasi oleks see üks mu esimesi asju olnud, mida kohe öelda. Ehk siis Venemaale kohaselt olid ka kuulsa ooperiteatri WCs lihtsalt augud, kus sai oma asjad ära toimetada. Kabiinides polnud ees isegi uksi, loomulikult polnud ka paberit. Aga enam see üldse ei üllata. Siiamaani üllatab aga see, et WCd kasutatakse suitsuruumina. Ja seda ei tee mingid pätid ja huligaanid. Ei, ka teatris olnud ilusti riides keskealised mehed tulid kambakesi vetsu ja hakkasid siis seal kraanide juures suitsetama. Hiljem visatakse konid kraanikaussi. Ja nii igal pool. Vist siis mingi kirjutamata seadus. Kulmu paneb liikuma aga hoopis see, kui kusagilt leida WC, kus on augu asemel potid. Ka paar sellist kohta leidnud, näiteks uuemates pubides ja kinodes on nii.

Kui garderoobi juurde jõudsime olid kõik kohad ikka inimesi täis, kuigi ma arvad, et selleks ajaks olid pooled juba ära läinud. Polnud mõtet kohe järjekorda minna ja ajasime niisama tuttavatega juttu. Siis läksime võtsime joped ära ja siis tuletati meile jälle meelde, et oleme Venemaal. Nimelt tuli koristajatädi ja hakkas kisendama, et mida te siin nii kaua töllerdate ja kaduge juba minema. Looda, et tal hakkas sellest karjumisest siis kergem. Tuleb meelde üks lugu, mille rääkis Maria (Moskva ülikooli tudeng, kes õpib seal eesti keelt ja oli eelmisel semestril Tartus. Õpetas mulle veidi vene keelt ja mina talle eesti keelt). Saime millalgi novembris Tartus kokku ja ta hakkas särasilmselt rääkima, et käis eelmisel õhtul Tartu ülikooli raamatukogus ja jäi meelega kuni sulgemiseni, sest tahtis näha, mis siis saab. Ma muidugi juhmilt vaatasin ja ütlesin, et mis siis ikka saab. Mängitakse muusikat, et anda inimestele märku, et hakatakse sulgema. Ja ta ütles, et vaimustatult: „Jah, muusikat mängiti!!“ Minu jaoks see justkui eriline sündmus ei olnud ja küsisin, et kuidas siis Moskva ülikooli raamatukogus asi käib? Ütles, et seal tuleb koristaja ja põhimõtteliselt luuaga ajab su välja. Eks me siis vist ole jah musikaalne rahvas. Näiteks kui ma õigesti mäletan, siis Eesti teatrites hakkab orkester mängima, kui vaheaeg on lõppemas ja on aeg oma kohale naasta, siin oli mingi väga plärisev kell, umbes nagu tuletõrjesireen.

Prazdnik

Nüüd kui ühikas Richardi arvutiga jälle netti saime saab ka blogi veidi tihedamini uuendama hakata. Asju, millest rääkida on tegelikult väga palju. Ma ei mäleta, kas olen millalgi maininud aga Voroneži ülikoolil on päris palju ühikaid. Ei teagi, palju neid kokku on. Siin, minu ühika lähedal, on veel 3 tk ja siis eemal linna põhja osas peaks veel trobikond olema. Võib-olla on kusagil veel mõni. Eestlasi on siin sel semestril kokku neli, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Õppejõud rääkis, et kunagi elasid kõik õpilased läbisegi erinevates ühikates, aga nüüd on juba aastaid olnud välismaalaste jaoks erinevad ühikad, Ei teagi, miks meid/neid siin üritatakse eraldi hoida. Võib-olla on asi selles, et välismaalased kipuvad rohkem pidutsema ja lärmi tegema, kusagilt on ka kõrvu jäänud selline jutt, et kui ühikas olid pooled venelased ja pooled välismaalased, siis polnud läbisaamine väga kiita. Ei tea. Igatahes eesti tüdrukud elavad välismaalaste ja mina Richardiga venelaste ühikas. Meile meeldib siin igatahes palju rohkem, kui tüdrukutele selles teises. Sest suurem osa siinseid välismaalasi on Kongost, Mosambiigist, Guineast, Iraagist, Vietnamist ja Hiinast. Asiaatidega mingeid probleemi pole. Olgugi et ma olen võib-olla liiga stereotüüpides kinni, siis tegelikult on minu arvates tihti stereotüüpides rohkem tõtt kui valet. Asiaadid on vaiksed ja tegelevad rohkem oma asjadega, liiguvad gruppides ja väljaspool seda oma gruppi väga kellegagi ei suhtle. Aafriklased ja araablased on mingi piirini küll toredad aga peaaegu alati muutuvad mingil hetkel vägagi tüütavaks. Eriti juhul kui olla tüdruk Euroopast. Tegelikult ei tahtnud ma aga üldse sellest rääkida, ega meid, mis seal ühikas toimub väga ei kõiguta. Venelaste ühikas on ka omamoodi huvitav. Näiteks eelmiseks pühapäevaks kutsus üks siinne elanik, Stanislav, meid oma sünnipäevale. Ütles, et tulge õhtul kell 19 tema poole. Sellel mõeldes tuli mul meelde suveülikool Kielis. Seal oli üks ühel suveülikoolist osavõtjal (ta oli vist Türkmenistanist aga õppis vist Venemaal nii, et kõik pidasid teda ikkagi venelaseks) sünnipäev. Mõtlesin seal ka, tuleb õhtul lihtsalt selline mõnus istumine, kus võib-olla pakutakse õlut ja snäkki aga pigem tuleks meelepärane ise kaasa võtta. Pigem lihtsalt selline mõnus ettekääne, et hunnik sõpru ja tuttavaid külla kutsuda. Nii seal Kielis kui siin Voronežis oli tegelikkus aga hoopis midagi muud. Kell oli 19.15, kui ma lugesin mingit artiklit ja Richardi oli netis, kui sünnipäevalaps koputas meie uksele ja muretses, kas me ikka tuleme tema juurde. Siis 2 minuti pärast olimegi kohal. Seal nägime, et osa mööblist oli toast välja viidud ja toast oli saanud üks pikk laud. Laud oli lookas –kanakoivad, salatid, mingi riisi-nuudliroog, juustud, vorstid, viinad, mahlad, võileivad. Külalised istusid juba pika laua taga ja ootasid meid, et teha esimene toost.

Ja tooste oli sel õhtul vist kokku üle kümne. Jälle väike paralleel Kieli – kui seal kaetud pika laua taga esimene poiss püsti tõusis ja toosti tegi, arvasin kõigepealt, et see on väike nali. Ei olnud. Ehk siis nagu midagi sellelaadset, kui meil Eestis vanavanemate sünnipäev. Huvitav oli näha, kuidas 22 aastasele soovitakse palju lapsi, tugevat tervist, head tööd, helget tulevikku jms. Umbes 9 paiku õhtul tuli ka üks sünnipäevalapse tuttav sinna akordionit mängima. Mõnda laulu tänu vene laulude tunnile juba ka teadsin. Üllatas see, et kui suurem osa laule olid sellised pool naljalaulud ja lihtsalt jorisemised, siis ühe laulu ainuke sõnum oli see, kui halb on ameerika ja kuidas na põrgusse lähevad ja kannatama hakkavad jms. Hakkasin mõtlema, et huvitav kas USAs on üldse mõnu NSVL või Vene vastane laul? Ja isegi kui on, siis kui suur osa sealseid elanikke sellest kuulnud oleks? Siin aga oskasid kõik (peale kahe eestlase) seda laulu päris emotsionaalselt kaasa laulda. Vene värk, mis teha. Aga tegelikult oli prazdnik väga tore!

Vene Hing

Räägin natuke loengust nimega Vene Idee. Venemaa on ikka üks huvitav maa. Samas väga segane. Aastasadu ja ka praegu on teda painanud küsimus: kus me siis ikkagi oleme, kas idas või läänes? Õppejõud tõi välja, et ka vene vapil on kahe peaga kotkas, üks pea vaatab itta, teine läände. Samas loetakse Venemaad ikka lääneks ja seda põhjusega. Olid ju Euroopa ja Venemaa kuningate ja tsaaride pered omavahel tihedalt seotud, tihti mindi mehele või naisele mõne teise riigi kuningaperre. Vene haritlased on huvitatud olnud ikkagi Lääne õpetlastest ja kultuurist, see mis toimus/toimub Hiinas ja Jaapanis on venelastele sama võõras kui meile. Samas tõi õppejõud välja huvitava nüansi: Euroopas ja Ameerikas on Jaapan ja Hiina palju popimad, kui Venemaal. Näiteks paljude eurooplaste või ameeriklaste kodudes on mingeid aasiapäraseid esemeid, populaarsed on hiina- ja jaapani restoranid. Venemaal see aga nii ei ole. Siin ühika lähedal on küll üks jaapani restoran aga ühtegi hiina oma pole ma seni veel küll näinud. Õppejõu arvates tuleneb see sellest, et Jaapan ja Hiina on Venemaa naabrid ja naabrid väga ei köida. Samas näiteks inglastele on Jaapan midagi väga kauget ja romantilist, mis teeb sealse kultuuri atraktiivsemaks.

Rääkisin küsimusest, kus me oleme, kas idas või läänes. Samas on venelastel teinegi suur küsimus, mis on minu arvates ehk veelgi levinum. See küsimus on „Miks keegi meid ei mõista?!“. Huvitav, et ühtegi teist rahvust selline probleem väga ei paelu. Inglased, prantslased, ameeriklased ega isegi eestlased ei küsi seda. Kuigi paljud ei mõiste eesti ajalugu ja probleeme ei ole selline küsimus ikkagi väga aktuaalne. Me teeme rahulikult oma tööd edasi, elame oma elu ja arvame, et küll kõik paika loksub. Huvitav on ka see, kuidas venelastele endale meeldib enda maad jubedalt kritiseerida. Kui näiteks venelasele öelda, et küll teil on siin tore ja vahva elu, siis hakkab ta sulle rääkima, et tegelikult on kõik halvasti – teed on katki, tööd ei ole, korrupsioon on suur jne jne. Aga teil seal Euroopas on kõik hästi. Kui aga ise talle mainida, et miski on justkui veidikene võib-olla korrast ära siis unustatakse kõik halb ja hakatakse väga kirglikult enda riiki kaitsma. Samas eks see ole igal pool nii aga siin on see kõik kuidagi kirglikum. Ikkagi ju Vene hing.

Venemaast rääkides ei saa üle ega ümber selle riigi põhilisest firmamärgist – selleks on muidugi babuškad. Väga huvitavad inimesed, kõik nad oleksid justkui maailmaparandajad. Õppejõud rääkis paar toredat lugu. Esimene oli sellest, millest siinsed babuškad mõtlevad ja räägivad. Tuli õppejõud paar kuud tagasi ülikooli poole. Sel ajal oli veebruari kuu ja kõnniteed olid suure lume tõttu kitsad. Ta nägi, et 50 meetrit eespool räägivad kaks mutikest. Kitsal tänaval neist väga hästi mööda ei saanud ja ta pidi hetkeks seisma jääma ja siis kuulis ühtlasi ka seda, millest need kaks tädikest rääkisid. Oleks see juhtunud Eestis, siis millest nad oleksid rääkinud? Madalast pensionist? Hinnatõusust? Tervisest? Lastelastest? Arvatavasti üks nendest. Siin oli arutusteemaks hoopis dollari kurss. Paar nädalat tagasi, kui professor jälle ülikooli poole kiirustas, läks tema kortermajas üks tädike trepist alla. Nähes, kes ta selja taga on jäi tädi seisma ja ühes: „Ljudmila Petrovna, mul on teine üks küsimus. Mis seal Liibüas ikkagi siis toimub?“ Kui Ljudmila oli paari lausega ära rääkinud, siis järgmine küsimus oli „Aga kus see Liibüa täpsemalt on? Ja mis seal Liibüa lähedal on ja kuidas seal inimesed elavad?“ Sama teemat kommenteerides oli üks USA sõjaväelane, kes õppis mitu aastat Venemaal, Ljudmila Petrovnale öelnud, et Venemaa võimsaim relv ongi babuškad. Selle tõestuseks rääkis ta ka väikese loo: Hakkas temagi talvel korterist välja minema, kui all valvuritädi ta kinni pidas. Olevat lausa risti uksel ees seisnud ja öeldnud: „enne ei lähe sa siit kuhugi, kui käid üleval ära ja paned salli kaela.“ Ega siis sõjaväelasel muud üle jäänudki, kui tagasi koju minna ja sall üles otsida. Vot sellised lood siis selleks korraks.

Esinemine vol 3

Netti pole veel tagasi saanud, seega siin pubis pikalt kirjutama ei viitsi hakata. Samas, et siinset keskkonda mitte täitsa välja suretada panen vahelduseks paar pilti üles. Eelmisel nädalavahetusel rääkisime juba kolmandat korda siinsetele noortele Eestist. Seekord oli kõige lõbusam, sest kui eelmised kaks korda olid kohalikes keskkoolides, siis seekord korraldas üks noorteorganisatsioon (nimega AEGEE, kui see nimi kellelegi midagi ütleb) keeltepäeva ja kohal olid ainult inimesed, keda teema tõesti huvitas. Kuna ürituse nimi oli keeltepäev, siis rääkisime seekord rohkem ka eesti keelest. Kuna vastuvõtt oli soe, rääkisime, laulsime ja vastasime küsimustele pea tund aega. Jälle oli mõnel inimesel huvitavad suhted eestiga. Kui küsisin, mis linnu nad peale Tallinna ja Tartu veel teavad hüüdis üks tüdruk Kohtla-Järve. Tuli jälle välja, et ta oli noorena seal mitu aastat elanud. Üks poiss küsis, kas vastab tõele, et Tallinnas on bussides spetsiaalne inimene, kes aitab pensionäridel bussi siseneda ja väljuda.

Nüüd kui ilmad hakkavad vaikselt soojemaks minema olen hakanud vaikselt ka reisiplaane tegema. Aga nendest juba siis kui päev on pikk ja ilm on soe. Kusjuures seni on ilm olnud siin suht sama, mis Eestis. Loodan, et nüüd läheb kiiresti soojaks. Asukoht on Eestist ju ikkagi päris palju lõunas.

Staarid

Vahepeal on ikka nii palju toimunud, et kõigest pole mahti rääkidagi. Räägin siis lühidalt sellest, mis kõige eredamalt meeles. Saime siin tuttavaks paari vene üliõpilasega, kes õpivad õpetajateks. Praegu teevad nad koolides praktikat ja kutsusid meid kooli Eestist rääkima. Lubasimegi minna, mis see ikka ära ei ole – klassitäis inimesi, teeme presentatsiooni jms. Neljapäeval, kui kohale jõudsime, tundus sündmus millegi palju suuremaga, kui alguses arvasime. Suur auditoorium, kohal 9, 10 ja 11 klassi õpilased. Kuna mu toanaaber Richard mängib väga hästi kitarri, siis olime algselt kokku leppinud, et mina ja Richard laulame kaks laulu ja tüdrukud teevad powerpoint presentatsiooni. Huvitav on see, kuidas täiesti suvalistel inimestel on Eestiga niivõrd lähedane kokkupuude. Näiteks esimesel päeval kui Voroneži jõudsin näitas mulle rongijaama vastu tulnud teaduskonna juhataja ühte eestikeelset märki ja küsis, mida see tähendab (märgil oli kiri „tark ei torma“). Ju siis oli keegi eelmistel aastatel siin õppinutest talle selle kinkinud. Samal päeval ütles sama mees, et pean minema röntgeni pilti tegema. Kuigi sain ka vene keelest aru ütles võttis ta sahtlist mingi vana eesti keele õpiku, kus oli lausele „Sul on vaja teha röntgenipilt“ kollaseks värvitud. Eelmisel nädalal küsis vene heliloojate õppejõud minult koridoris „Kas sul on sisetaldasid“. Tegin siis suured silmad, mille peale ta ütles, et see ongi ainukene eesti keelne lause mida ta teab. Tagasi presentatsiooni juurde tulles – tahtsime õpilasi ka natuke laulma panna ja kuna refräänis olid numbrid üks-kaks-kolm, siis mõtlesin, et küsiks pulli pärast seal auditooriumis, kas keegi teab, kuidas on eesti keeles number üks. Ja üks tüdruk taga paremas nurgas tõstiski käe ja ütles „üks“. Samamoodi teadis ta ka numbreid kaks ja kolm. Pärast rääkis, et elas 3 aastat Eestis aga vanemad kolisid siis Voroneži tagasi. Huvitav oli see, et pärast ettekandeid (lisaks eestlastele olid kohal ka poolakad, sakslane ja hispaanlane) tahtsid kõik noored tüdrukud minu ja Richardiga pilti teha. Selline superstaari tunne oli kohe. Seejärel laulis ka 9 klassi tüdrukute bänd meile ka ühe laulu. Kingi saime ka – matrioškad.

Pärast läksime siis pubisse huvitavat päeva ka meeleolukalt lõpetama. Seal aga kutsuti meid järgmiseks päevaks ühte teise kooli Eestit tutvustama. Nii et jutud ilusatest Eesti poistest on siin Voronežis liikvele aetud. Siis käisime ka järgmisel päeval sama nalja tegemas, seekord küll Richardiga kahekesi. Samas tunne oli hoopis teine. Mingil imelikult põhjusel oli kokku pandud 6 ja 11 klass. Sellise vanusevahega inimesi on päris raske samaaegselt lõbustada. Saime ka selle rahutu grupiga enam-vähem hästi hakkama. Pärast kutsusid kuuendikud meid oma klassi „Масленица't“ tähistama. Laste vanaemad olid teinud suure hunniku erinevaid pannkooke ja siis sõime neid mee ja moosiga. Pakuti ka piima, mahla ja limonaadi. Huvitav oli see, et kõik väikesed lapsed tahtsid meilt oma päevikusse autogrammi saada. Pole see staari elu ikka ka kerge. Ka sel korral esineti tänutäheks ka meile. Üks poiss tegi breiktantsu ja siis tüdrukud tegid mingi tantsukava. Mõlemal korral oli väga huvitav. Koolid nägid välja sellised nagu Lasnamäel, korterite vahel on tüüpprojektiga ehitatud kahekordne lihtne koolimaja.

Kelle nägu on Venemaa? Kas Stalini? Kas Putini? Ei! Puškini!

Vähemalt siinne kirjanduse õppejõud tuli esimese tunni alguses sellise mõttega lagedale. Põhjendas ära ka – Venemaal on palju inimesi, kes armastavad Stalinit. Samas ka neid, kes teda vihkavad ja neid keda ta ükskõikseks jätab. Putiniga sama lugu. Sellist vene inimest, kellele aga Puškin ei meeldiks või keda Puškin ükskõikseks jätab polevat meie õpetaja oma elus kohanud. Puškin on nagu positiivne kangelane, riigi maskott. Selle näoga võib minna ükskõik kuhu maailmas ja see ei tekitavat negatiivseid tundeid. Esimesel tunnil jõudis ta veel hingelt ära rääkida oma mure, mis on seotud Meistri ja Margaritaga. Nimelt 6 aastat tagasi vändati sellest raamatust ka film (õigemini 10 osaline seriaal), nüüd tuuritab Venemaal ringi sellenimeline muusikal. Õppejõu arvates on see kõik aga liiga kommerts ja millestki nii armsast ja ilusast üritatakse luua pop-kultuuri. See selleks. Tegelikult tahtsin rääkida koolist üldiselt. Korralduse koha pealt on raske midagi negatiivset leida. Tunnid toimuvad kõrvalühika ühes tiivas, nii et hommikul võtab loengusse minek aga vähem kui 5 minutit. Tunnis oleme tavaliselt neljakesi (4 siinset eestlast, kusagilt on justkui meelde jäänud justkui millalgi ühineks meiega ka üks sakslane), kirjanduses ja filmitunnis kuuekesi (lisaks meile neljale ka 2 inglast). Õppejõud on igati tasemel ja rõõmsameelsed. Kui sõnadest aru ei saa, siis osatakse see kas kehakeele või inglise/saksa keeles arusaadavaks teha. Erinevaid keeleõppeprogramme on igale maitsele. Praegusel hetkel tundub, et võtan kõiki aineid, mida võimalik. Annan ka väikse ülevaate, mida meile siis ka pakutakse:

vene keele grammatika – palju selgitamist vist ei vaja.

kõnekeele praktika – seda annab sama õppejõud, kes grammatikatki nii et ühes tunnis õpime reegleid ja näiteid, teises proovime neid ka kohe kasutada.

vene tegusõnad – praegu tundub, et mahukaim aine. Kogu semestri tegelema erinevate liikumisverbide ja lõpetatud/lõpetamata tegusõnade jms.

leksika – pole veel toimunud. Selleks aineks anti 2 nädalat aega, et end vene keelega kurssi viia.

19. sajandi kirjandus – esimesel tunnil lugesime kergemaid Puškini luuletusi. Praegu arvan, et ega me see semester Puškinist kuhugi kaugemale ei jõuagi.

vene heliloojad – seal väga rääkida ei saagi. Põhiliselt õppejõud räägib helilooja elust, loomingu sisust jms ja siis illustreerib seda sellesama loominguga.

Kaasaegne kirjandus - esimesel tunnil jättis õppejõud lugeda ühe peatüki raamatust Sergei Dovlatov „Kompromiss“. Raamatu tegevus toimub Tallinnas. Samas need 25 lk on minu jaoks veel ilmselgelt midagi sellist, mida ma ilma google translate’ita veel lugeda ei suuda.

Vene laulud – sisu aine nimest palju ei erinegi. Laulame tuntumaid vene laule, õppejõud saadab kitarril.

Vene Idee – hakkab 2 nädalat hiljem. Rääkisin õppejõuga ja küsisin, millest seal juttu tuleb. Tõotab huvitav loeng tulla, sest hakkama vene hinge eripärasid lahkama. Eelmiste siinsete õpilaste tagasiside, mida kuulnud olen, on igatahes väga positiivne olnud.

Vene film – vaatame vene kino parimaid palasid ja kirjutame arvustusi.

Selle hea juures on nagu ikka ka väike tõrvatilk. Olgugi et klassiruumid on väikesed (samas piisavalt suured, et 6 inimest ära mahutada) ei suudeta neid kuidagi soojaks kütta. Keskkütte radikas on õrnalt leige, lisaks ostetud elektriradikad on küll päris võimsad aga kui mitmes klassis neid korraga kasutatakse läheb jälle elekter ära. Nii et tunnis istume jopedes. Nii külm, et seal mütsi ja kindaid kandma peaks õnneks aga ei ole. Samas kui mõnikord kõik klapib, saab isegi ilma jopeta tunni peetud.

Head Vabariigi aastapäeva!

Kodumaa kaitsjate päev

Eile oli Venemaal selline püha, mida kohalik rahvas kutsub lihtsalt meestepäevaks. Vaatasin järele, et seda päeva tähistatakse lisaks Venemaale ka Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Ukrainas, Valgevenes ja veel mõnes endises liiduvabariigis. Algselt tunti seda Punaarmee päevana, siis nimetati ümber Nõukogude Armee ja Mereväe päevaks ja 1991. anti tänane nimi. Ametlikult on see nii meeste kui ka naiste püha (sest punaarmees teenis palju naisi), reaalsuses see täitsa nii siiski ei ole. Ei viitsinud igavese tule juurde minna aga olen suht kindel, et täna on seal auvalve ja tavapärasest rohkem lilli ja pärgasid. Õhtul oli igatahes kuulda ligi 10 minuti pikkust ilutulestikku. Siin võetakse pühasid ikka tõsiselt.

Pildil ei ole aga kodumaakaitsjatega mingit seost. Algas kõik laupäeval, kui meid (meie all mõtlen 4 eestlast) oli kutsutud ühe kohaliku festivalikorraldaja ja hipi korterisse istumisele. Seal selgus, et tegu on Krishnadega, kes põletasid viirukeid, jõid ingveriga teed ja laulsid mantraid. Olemine kujunes päris meeldejäävaks. Õhtul 9 paiku suundusime tagasi kesklinna, sest eelmisel õhtul olime tuttavaks saanud ühe hispaanlasega, kel oli järgmisel päeval sünnipäev. Kuna ühiselamu pannakse siin õhtul kell 23 lukku ja avatakse uuesti kell 6 hommikul, oli plaan pooleteiseks tunniks sünnipäevalt läbi astuda. Kui kell oli 22.55 oli selge, et kella 23ks koju jõudmine jääb seekord ära, seega aega oli veel küllaga. Umbes kella 1 ajal suundusime siis klubi poole. Järjekordne huvitav kogemus. Klubi Venemaal (no olgu see on esimene klubi, kus ma siin käinud olen, nii et üldistusi teha on veel veidi vara) ei ole päris selline, nagu seda on Eesti ja Saksa klubid. Esiteks muidugi see, et suitsetajatel on vaba voli igal pool suitsetada, teine erinevus on aga pildilt hästi näha. Väga kaua seal klubis olla ei viitsinud nii et käisime veel ühest pubist läbi ja viimased poolteist tundi lõime aega surnuks selle sama hispaanlase korteris. Kell 6.05 tehti ühika uks jälle lahti ja sai lõpuks koju magama.

Hinnad

Mõtlesin, et äkki oleks teil huvitav teada saada, palju siin ka asjad maksavad. Suurem osa hindu on siin suht samas suurusjärgus, mõni jälle kõvasti odavam:

Piim 2,5% - 24 rubla

Leib 0,3kg – 17.10 rubla

Kapsas 1kg – 35 rubla

Väike kohupiim – 20.50 rubla

Apelsin 1kg – 36 kuni 55 rubla

Kõige odavam 5 liitrine vesi – 34 rubla

Bussipilet Voronežis päeval 8 rubla, õhtul 12

Metroopilet Moskvas - 27 rubla

Trollipilet Himkis – 27 rubla

Pool portsjonit suppi ühika sööklas – 14 rubla

Kõige odavam päevapraad mida tänaval näinud olen ehk „bisnes lantš“ 135 rubla

Vene õlu poes – umbes 25 rubla

Vene õlu pubis 40 – 120 rubla

Tee pubis – 60 rubla (tavaliselt kannus ehk umbes 4 tassitäit)

Kinopilet 70 – 150 rubla

Maapähklid 1kg – 100 rubla

Vihik raamatupoes – 15 - 30 rubla. Samas leidub ka vanu nõukaaja omi hinnaga 2.20

Kartul 1kg – 40 rubla

Endal küll kogemusi pole aga riided jms kaup peaks samas jällegi Eesti omadest kallim olema. Kõvasti kallimad on ka liha- ja juustutooted. Isegi pelmeenid on siin kallimad.Pigem kallimad ka kõiksugused piimatooted.

Eluolu

Sünnipäev peetud, suured tänud kodustele õnnesoovide eest. Seekordne sünnipäev oli eriline, sest ta tuli mulle meelde alles siis, kui lõuna paiku tuli meelde telefoni vaadata ja seal olid selle teemalised sms’id. Sai seda ka veidi tähistatud, seltsiks üleeile saabunud toakaaslane Richard (eestlane, kes oli siin ka eelmisel semestril). Külastasime pubi nimega Barack O’Mama. Niivõrd jube kallis kui Moskvas seal õnneks ei olnud, samas väljas söömiskäimise lõbu siin selle stipi eest ikkagi lubada ei saa. Või õigemini saab ikka aga sel juhul ei jätku stipist kuu lõpuni elamiseks.

Kool veel alanud ei ole. Pidi muidu esmaspäeval algama aga gripi tõttu on vähemalt nädala edasi lükatud. Uuel esmaspäeval lähen jälle kaema, siis saan uuemat infot. Ühikas töötab ka karantiinirežiimil, mis tähendab, et meie saama välja minna küll aga ühtegi võõrast välisuksest edasi ei lasta. Kuna aga ma ei tea siin kedagi, siis mind see absoluutselt ei puuduta.

Esmamuljeid linnast ka. Olgugi et siin ühtegi valimist lähitulevikus tulemas ei ole domineerib ikkagi igal pool Putini partei plakatid. Natuke imelik on vaadata, et peatänaval soovib Ühtne Venemaa partei ikka veel head uut aastat. Polikliinikus hoiatas seesamune partei inimesi gripi eest ja õpetas, kuidas tuleb käituda. Tundub, et kõikidele õppejõududele on saadetud partei kalendrid, mis igal laual ilutsevad. Igatahes huvitav on kõike seda näha aga omas Eestis sellist elu küll näha ei tahaks. Linna põhitänav on Revolutsiooni prospekt, mina elan uulitsa Friedriha Engelsal, läheduses on Komsomoli, Oktoobri, Kolhoosi jms tänavad. Peatänavad kohtuvad ilusasti linna keskel asuval Lenini väljakul, mille keskel teadatuntud mehike käega õige suuna kätte näitab. Igatahes elu nagu ajalooraamatus. Tore on näha ka neid ümaraid väikeseid busse, mille haisu on kõik kohad täis. Veel pole juhust olnud aga varsti tahaks nendega väikese ringi teha. Kuna pilet on kõigest 7 rubla võib seda vabalt kasutada ka turistina linna nägemiseks. Nii et kui kool on alanud ja juba piisav seltskond on koos, võib termose ja võileivad kaasa võtta ja pool päevakest linnas ringi kärutada.

Richard on natuke valgustanud ka seda, kuidas siin asjad käivad. Näiteks kuidas dokumendi koju unustanult valvuriga uksest või muust sarnasest olukorrast ikkagi läbi saada. Kui vaatad, et miski muu enam ei aita ja vaieldud on juba tükk aega tuleb teha kaval nägu, ulatada šokolaad, raha vms ja öelda „мой последний аргумент". Samas selliseid olukordi mul veel tekkinud ei ole, kus õpitud tarkusetera kasutada.

Ees on esimene nädalavahetus, eks ole näha, mida põnevat on sel linnal ja ühikal selleks puhuks pakkuda.

Voronež

Jõudsingi ilusasi kohale. 10h rongisõit polnudki nii hull kui arvasin. Olgugi et rong kõikus ja kolises kõvasti ja magamiskoht oli mõeldud inimesele, kes on lühem kui 160cm oli kogemus huvitav. Ma ei reisinud mitte kupees vaid vooditega koridoris. Minu voodi üleval oli veel üks voodi, nendest ülekoridori 4 voodikohta. Seal olid mingid toredad vanatädid, kes kutsusid mind teed jooma ja šokolaadi sööma. Kui küsisin, kas teed juuakse lusikas sees tegid 3 tk suured silmad ja ütlesid, et pole sellisest kombest midagi kuulnud. Neljas aga ütles, et tema lusikat ära ei võta, mida ülejäänud kolm pidasid imelikuks. Üks neist oli käinud 2 korda Pärnus, kus oli elanud ta vanatädi, teine oli käinud Jurmalas. Kahjuks kustutati siis aga vagunis tuled ja aeti kõik magama. Kell 7.16 hommikul rongist välja astudes nägin lühikest mehikest sildiga Сильвер Кюнгас, kes oli mulle vastu saadetud. Tegu oli Niklolai Aleksandrovitšiga, kes viis mu jaamast 10min kaugusel asuvasse ühikasse. Ühikast sain võtme, madratsi, tekid, padja ja voodipesu. Ühikas on põhimõtteliselt sarnane Tartu renoveerimata ühikaga, kui wc ja dušš välja arvata. Need on siin vist igal pool minu jaoks omamoodi nähtus. Näiteks täna käisin ülikooli jaoks polikliinikus röntgenipilte tegemas (mille tegemiseks läks 4 tundi ja 13 erinevat templit) ja ka seal oli tualetiks jäljed ja auk põrandas. Kaasavõetud passipiltidest on 6tk juba ma ei tea kuhu ära kulunud. 1 läks ühika passi jaoks, mida sissepääsu juures on vaja näidata. Seda, miks ühikajuhatajal veel 2 fotot vaja läks ma aru ei saanudki. Õnneks ma ise kusagil migratsiooniametis ennast registreerima ei pea, selle teeb ära ülikool. Küll aga öeldi mulle, et ma oleks Moskvas kindlasti pidanud ennast registreerima. Samas ma väga ei muretse, küll nad oskavad asja ära lahendada. Linnas väga veel ringi käinud ei ole. Eile lihtsalt vaatasin kus polikliinik, raudteejaam, toidupood jms asuvad. Leidsin ka McDonaldsi kus lootsin internetti saada (kuna uksel on suured sildid wifi) aga seal seda wifit ikkagi ei olnud. Nüüd siis ühes kinos leidsin ühe koha. Toanaabrit veel näinud ei ole aga ta peaks olema eestlane, kes siin eelmisel semestril juba oli. Ta peaks lähipäevil saabuma, siis saan talt rohkem infot siinse elu kohta.

Esmamuljed Moskvast

Saigi nüüd siis see Saksa lipp siit minema pühitud. Nüüd puhuvad hoopis teised tuuled.

Esmamuljed on igatahes väga meeldivad. Esimesel päeval suurt midagi korda ei saatnudki. Niisama jõlkusin siin Himki kortermajade vahel ringi, vaatasin kus marsad peatuvad (õige vastus on igalpool, ka keset tänavat kui vaja), kus täpselt lähib toidupood asub ja millise trolliga oleks kõige mugavam Planernaja metroojaama sõita. Lisaks leidsin ka ühe pubi, kus näidatakse jalgpalli ja kus saab internetti kasutada.

Tänane päev oli aga hoopis midagi muud. Päev algas sellega, et olin läbi une äratuskella kinni pannud. Nii, et esimene äratus, mida täpsemalt mõletan oli see, kui Jüri korteri koristaja küsis, kas ta võiks seal toas triikima hakata. Ikka võis! Tegin siis väikese hommikueine ja hakkasin kesklinna poole minema, peas kumisemas Jüri hoiatus, et "Moskva on sigasuur linn" ja tasuks hoolega jälgida, millist transporti kasutad, vahemaad on massiivsed. Sellepärast olingi juba ilusti eelmisel päeval ära vaadanud, et marsade peal on väga mugavalt suured sildid kui nad metroojaama sõidavad (mind huvitasid sildid kas Planernaja või Rechnoj Vokzal. Vaatasin parajasti, millal järgmine troll tuleb kui ette minu kõrval peatus marsa suure kirjaga Rechnoj Vokzal. Polnud siis ju muud vaja küsidagi, kui vaid pileti hinda, sest kõik muu oli ju niigi selge. 15 min hiljem, kui juht Ikea juures kõik välja ajas sai selgeks, et see silt on neil marsadel väljas ka siis, kui nad metroost parasjagu tulevad. Polnud hullu midagi, seal samas seisis veel vähemalt 10 marsat ja saingi natuke vene keelt harjutada. Pool tundi hiljem olingi Planernaja metroos. Väike pettumus oli, et suurem osa marsasid on pea tuttuued mersu bussid. Nii et mingit erilist kogemust sõidu mõttes ei saanud. Mäletan, kui LAVis marsaga sõit oli siis oli see omamoodi kogemus. Sealne marsa ei õigustanud oma nime, sest marsruuti tal polnud. Ütle vaid kuhu vaja minna ja ta viib (alati küll suure ringiga, sest ka teised 10 inimest on vaja kuhugi ära viia). LAVis oli veel see huvitav, et juht ei tegelenud rahaga vaid rahaga pidi tegelema reisija, kes ruumi puudusel juhi kõrvale istus. Pidin seal minagi kõikidelt raha kokku koguma ja õige summa tagasi andma. Siin aga on juhid nii multifunktsionaalsed, et suudavad korraga nii sõita, kaasliiklejaid kiruda kui ka kliente teenindada.

Metroo teeb siin ikka elu mugavaks. Olgugi et Moskvas endas elab üle 10 miljoni inimese on metrood kasutades tunne nagu oleks väikeses Tartus. Mitte et meil Tartus Metroo oleks aga selles mõttes, et kõik on justkui käe-jala juures. Kõik kohad on metroopeatuseid täis ja põhimõtteliselt 20 minutiga jõuab ka kõige kaugemasse nurka. Need on ka turvalised. Näiteks Planernaja peatuses sain kokku 23 militsionääri. Nende hulgas ka tõsised OMONi kapid. Teistes jaamades nii palju ei näinud aga tükki viis oli neid ikka igal pool. Rongide iseloomustamiseks ei saa küll kasutada väljendis "päevinäinud". Need on ikka aastakümneid näinud. Loksuvad ja kolisevad nii, et sõidu ajal ei saa oma kõrval oleva inimesega üldse rääkida. Kui järsku hoo maha võtab, siis on huvitav vaadata, kuidas mõni seda veel ära tabanud ei ole ja karjub lähedalseisvale sõbrale kõrva edasi ja siis poolepealt muudab tooni.

Üldse on siin huvitav inimesi vaadata. Näiteks metroos astus rongi üks mees kellel olid kaasa võetud suusad. Need olid ilusasti alt ja ülevalt nööriga kinni seotud. Oli näha, et suusad on uued, sest nad läikisid ja klambri auke ei olnud sisse puuritud. Suuskadel oli puhtas eesti keeles uhke silt "Dünamo Suusavabrik "Tallinn"". Vanamees ise nägi ka nii muhe välja, et mõtlesin, et küsin luba tast pilti teha. Samal hetkel kui selline mõte tuli jäi aga rong seisma ja oligi minu peatus. Soov Punast Väljakut ja Kremli näha oli seekord suurem.

Selliseid väikeseid naljakaid asju oli täna terve päev täis, nii et mul oli terve aja loll irve näol. Näiteks päeva edenedes, kui põhikohad Kremli ja Punase väljaku lähedal olid nähtud kõndisin jõekallast mööda ida suunas piki Moskvoretskaja Naberezhnaja tänavat pidi. Õigemini siin justkui polegi väikeseid armsaid tänavaid. Kui on, siis ikka sellised, et vähemalt 4 autorida kummaski suunas. Kõndisin ringi ja tegin pilte kui märkasin kauguses Stalinistliku hoonet. Üks nendest mida kutsutakse seitsmeks õeks. Teadsin, et üks on välisministeeriumi maja, üks ülikooli peahoone, 2tk hotellid ja siis vist ülejäänud on elamud. Lähim inimene (venelased küll vist vaidleksid vastu, kas nad niiväga inimesed on) oli miilits. Küsisin siis temalt, millega antud juhul tegu on. Ta vastas, et maja nimi on Suur Stalini maja ja tegu on kortermajaga. Nüüd vaatasin järgi, et nimega pani ta küll veits puusse. Õigem oleks Котельническая Набережная.

Igatahes, see polnud jutu point. Sealt miilitsaputkast 50 meetrit eemal (Kremli müüri nurgast võibolla 300m eemal) keeras järsku üks auto suurelt teelt kõnniteele , kust algas ülekäigurada. Hüppas kiiruga autost välja. Ega ta suurt midagi muud ei teinudki kui läks aga posti taha, tegi oma häda ära ja kimas oma Ladaga minema. Selliseid väikeseid lõbusaid juhtumeid oli terve päev täis, mis jätsid näole konstantse lolli irve.

Õhtul poes käies võis piimaletis muuhulgas osta ka Tere keefirit. Pakk muidu samasugune kui Eestis, lihtsalt üks pool eesti keeles, teine vene keeles. Šokolaadiletti ei viitsinud vaatma minna, kas sealt saaks ka Kalevit osta. Ei hakanud ennast traumeerima. Muidu vedasin ilma asjata 7 šokolaaditahvlit kaasa.